getter jaani

eile õhtul tuiskas mirtel mööda elamist ringi. laulis, kepsles ning vahetas umbes kuus korda riideid. ega selles tegevuses midagi tavapäratut muidugi polnud. nii mööduvad meil pea kõik õhtud. väikese erinevusena oli tal käes mikrofon ning aegajalt tegi ta peegli ees peatuse, et siis englise keeles pisut laulda. just ta ise nimetab seda englise keeleks ja see kõlab umbes nii: tgaitigdajuuuu-tsengjiitabjuuu. seejärel tegi ta minu juures pisukese peatuse ning uuris, kes talle nii tobeda nime nagu mirtel välja mõtles. õnneks sain selle isa kaela veeretada. aga uurisin siiski, et miks see järsku nii tobe tundub. aga sellepärast, et tema sooviks hoopis getter olla. tohohh imestasin. täna getter, homme annaliisa või keegi kolmas lasteaiast. ei mitte lasteaiast, tetas mirtel. ma tahan olla getter jaani. palun mind edaspidi nii kutsuda. ööhämaruses, kui meie staar oli lõpuks uinunud, uuris isa, kes see getter jaani selline on. mirtel oli talle teatanud, et soovib oma nime ära vahetada.

ohhoo polegi nii paha

viimasel nädalal on sören hakanud vaikselt märkama, et elamine, kuhu ta saabus, polegi nii kehv nagu algul tundus. esimesel elukuul andis ta ikka valjult mõista, et soovib sinna pimedasse sooja pesasse tagasi, eriti andis ta sellest märku öösel. siis justnagu oli pime, aga mitte nii mõnus ja õdus nagu vanasti. teise elukuu täitumisel hakkasid esimesed märgid sotsialiseerumisest tulema. viisakalt vaatas endale ette tõstetud mänguasju ning tänu lahkele naabriprouale, kes naabri-noeli mängukaare talle uurimiseks laenas, on ta hakanud aktiivselt huvi tundma lendlevate pallide ja pöörlevate tiivikute vastu. neid üritab ta ka ise pisut puksida, et tegevust atraktiivsemaks muuta. ise sealjuures muigab ja äöötab tähtsalt. marise õpetuste järgi pistsime talle ka pihku põnevaid pehmemat sorti lelusid, millega oleks hea vastu kuplit endale virutada. mõnikord kui mul miskit head käepärast pole, siis pistan mõne petukauba, näiteks juuksekummi talle pihku, aga siis annab ta väga häälekalt mõista ja nõuab midagi inteligentsemat näiteks jänes lucat. üsna paar päeva tagasi avastas sören, et tal on rusikas, mida on mõnus suhu pista. hetkel mahuvad kõik viis sõrme suhu, varbaid veel avastanud pole, aga küllap mahuks rusikale ka üks koib juurde.

kindlustatud tulevik

kui beebikesed sünnivad, siis piiluvad ikka kõik sõbrad-sugulased-tuttavad, et kelle moodi värske ilmakodanik on. eks isa poolsed kälid-lelled märkavad ikka seoseid isa lapsepõlvega ning emapoolsed leiavad, et täpselt ema suust kukkunud. vot sörenit on ka uuritud siit poolt ja sealt poolt, aga hea sõbra kätu arvates pole poiss teps mitte oma pere vanemate moodi. küll uuris kätu minult ümbernurga, et kas ma pole mitte proovinud poisi elu mõne teise härraga kindlustada. et kui ühega viltu läheb, siis ju teine varnast võtta. ja see, kellega ta sörenit sarnaseks peab, pole mitte vaene härra. nimelt pani kätu kohe tähele poisi ülipikka kasvu, 59cm sünnipikkust on ilmselge märk, et võrkpallurist isa jääb napiks. lisaks pikale kasvule täheldas kätlin poisi kuklajoonel punakat tooni ning kergelt krussitavaid juuksesalke. kindla peale tuleb kuulsa ajakirjanduskunni hans h luige koopia, teatas kätlin paar päeva tagasi. lubas vist isegi suuri summasid kihlveoks vahele panna, et kui päris koopia selle mehega ei tule, siis punased krussis juuksed saab poisa endale kindlasti. no mine tea. igal juhul võib see pisuke sarnasust tulla ka sellest, et ma tegelikkuses polnud ilmaski härra luike oma silmaga kohanud, aga vot just rasedana põrkusid meie teed kokku kolmel korral kokku. äkki tema punasus on nii võimsa mõjuga, et piisab vaid raseda naise pilgust tema poole, kui juba ongi veel sündimata põngerja juuksetoon punaseks määratud. ja just pikkust imestasin ma noil kolmel korral ka - televiisoris ei tundunud üldse nii võimsa tornina see onkel.

humorist statoilis

ühel järjekordsel mõnusal emade-beebide päeval sattusime juhslikult statoili. no mitte muidugi päris juhuslikult, sest bensiini oli ka tarvis võtta, kuna armatuuril põles tuli ning 0km näitas näidik sõiduvõimalust. bensiinijaamas olin mina ainukese autona ning järelikult ka ainsa tankijana. sisse maksma minnes küsis proua leti tagant üsna mornilt milline tankur mul on. vaatasin välja ja sain kohe aru, et proua on kõvemat sorti humorist ja püüab minuga naljatleda. ühtegi teist autot ju ei olnud. seitsmes teatasin tähtsalt. proua, aga vaidles vastu, et üheksa hoopis. seitse ja üheksa olid kõrvuti. no küllap tahtis mind rumalasse olukorda panna. seejärel uuris kas midagi veel. ega mina siis kehvem naljamees pole, mõtlesin. üks pakk vouge suitse teatasin tõsist nägu tehes. aga nüüd oli justkui luuaga pühitud proua huumorimeel ja ta hakkaski mulle neid ulatama. ma hakkasin itsitama ja ütlesin, et tegin nalja. proua oli päris pahane ning vihaselt nõudis mu pin koodi. välja minnes oli mul küll hirmus naljaks, kuidas siis proua aru ei saanud, et ma olen ju väikse beebikese ema ja pole ilmaski suitsumees olnud.

martiiii-martiii

kui peres on sirgumas lapsed, siis ei jää märkamatuks ei mardipäev ega ka kadripäev. pisut ootamatuna tuli aga see, et üks lastest on jõudnud sinna ikka, et soovib ise minna komminäljasena naabrite ukse taha lõõritama. paraku aga mitte nii vana, et seda sõbrannadega või üksinda teha. mis seal siis ikka, hääl puhtaks ja teele. riiete otsimine tekitas meie peres suurt saginat ja elevust. seda, et kuskil pikutab üks väike mehike, kes näljasena iga hetk ärgata võib, ei mäletanud keegi. issi jooksis üles, tuhnis välja oma kaks pidupäeva pintsakut, ühest sai mirtelile ürbik-kleit-mantel, mida kaunistas rahvariidevöö, teisest mulle (hetkel veel) üsna napp jakike. jalga saapad, vurrud ning kikkhabe joonistatud, isa läki-läkid pähe ja mardisandid missugused. koridoris kordasime lauluread üle - oh kui hea, et ma ise lapsepõlves iga sügis marti jooksin, miskit oli veel meeles. esimesed ohvrid olid naabrid, nemad said tutvuse poolest etteaste kitarride saatel. paraku 12 numbrit suuremad jalanõud ei lubanud mirtelil kitarri kaugemalt naabrite juurde kaasa transportida. vastas naabriperest õnnestus lisaks kuumale popkornile saada ka kaks last, kellel kiiruga sandirõivad selga ajasime ning üheskoos veel kaks publikperet valisime. laste arvates oli saak ja emotsioon hea. mina ei jäänud programmiga rahule, tundus kuidagi lühike ja liiga kommerts. nüüd olen raskustes, lubasin lastele, et kadripäevaks tuleb pikem programm ja mitu treeningpäeva, aga võta näpust neid kadrisandi laule kuskilt ei leia. kas keegi teab kust kadriprogrammi alla laadida?

2 kuud suure pere ema

juba mitu nädalat on meie pere poisa kahe kuune. ametlikult on ta seda küll alles tänasest, aga mulle meeldis nii öelda ja mõelda juba mõnda aega. eks ma homsest alustan lauset: meie kolme kuune põnn... elu kahe lapsega on olnud üsna elamisväärne või pigem elamusterohke. pidevaid uuendusi beebielus eriti ei märkagi või tunduvad need iseenesest mõistetavatena. seda elevust, mis mirteli esimene naeratus ja häälimine kaasa tõid, hetkel ei tunneta. serjooza puhul tundub mulle, et ta on seda kõike pea esimesest elupäevast osanud. see eest pakub uut avastus "rõõmu" mirtel, kes end aegajalt taas poolbeebiks moondab ja seda enamasti kaubanduskeskuses, kus miskit ihaldusväärset saamata jääb või mõnes peenes seltskonnas, kus ta lihtsalt soovib ülevoolavat tähelepanu. minu kohanemine kahe jaurami ja ühe isandaga tundus, et läks kergelt. loodan, et mirtel kohaneb lähiajal ning need poolbeebilikud rollimängud ununevad.

poisa on nagu poisid ikka. kindlasti mitte mingi rahumeelne karumürakas, kes istuks, magaks ja sööks vaid pigem rahmeldis ja sportlane, kes kunagi tulevikus jaak uudmäe rõõmuks kolmikhüppes järjekordse kulla võidab. sport talle kindlasti meeldib - väikses beebivannis annab ta jõuliselt märku, et see jalavannimõõtu kauss pole teps mitte talle ning tema vajab oma veemõnudeks midagi suuuremat. maha pannes üritab kõigest hingest end edasi nihverdada ja rassib, mis hirmus, et seljalt kõhule saada. tagurpidi ta juba oskab, kuigi maris, kes pole üldse mitte spordi inimene, väidab, et see on vajumine. hääl on tal hele, selline noore toomas uibo laadne, kujutan juba praegu elavalt ette kaunist emadepäeva hommikut, kus poisa mulle heledahäälselt laulu põhjamaast esitab. proovid selleks igaljuhul algasid juba sünnimajas. hambaid veel pole, aga külas viisakusest potti pissib küll.

ja minu lemmikuks on uksed kinni vaikuses kuuma dussi all kükitada. seda juhtub harva ning selle eest olen nõus maksma suurt raha. paraku isand rahast ei hooli. äkki soovib keegi teine teenida ja mulle seda luksust lubada?

kurb lugu kalast

mirteli lasteaia rühmas on akvaarium. veesulin ja kalade rahulik kulgemine pidavat ka lastele rahustavalt mõjuma. siis on täitsa õigesse rühma see purk pistetud, sest rahumeelsust on sinna hädasti vaja. hetkel mul küll tundub, et see teraapia pole veel päris mõjuma hakanud, aga küllap on tegu viitega projektiga.

ühel päeval läks isa mirtelile lasteaeda järgi. mirtel teatas tähendusrikkalt, et täna tapsid nad ühe kala ära. meie isa, kes on muidu üsna külma kõhuga, kurvastas ning läks näost päris kaameks, et tema armas tütreke on nüüd teiste rühmakaaslastega kalu mõrvama hakanud. lähemal uurimisel selgus siiski, et vaene kalake oli ise otsad andnud ning kõhu lootusrikkalt teava poole sirutanud. kogu rühm osales hoopis kalakese matmises, mitte tapmises.

printsess ja räpakoll

mirtel on viimastel päevadel kehastanud erinevate muinasjuttude printsesse. loomulikult tähendab ühe printsessi rolli sisse elamine terve kapitäie riiete selga proovimist, erinevate sukapükste jalga sikutamist, losside ja koobaste ehitamist. ühel õhtul kui pirntsess väsima hakkas ning end voodisse oli sättinud julgesin mina juttu teha koristamisest. muidugi on väga tore ja vahva kui laps mängib ja onne ehitab, aga miks alati mina neid hunnikuid seal toas pean kraamima. vestlus lõppes üsna tulutult ning üpris vihasena võtsin suure musta prügikoti ning lubasin kõik maas olevad asjad sinna sisse pista ja viia prügimäele. sellepeale teatas printsess: see on siis ju sinu oma raha, mida sa prügikasti viskad, ise oled need asjad ostnud. kas sul rahast siis kahju pole?. nõutuna astusin toast tühja prügikotiga välja ja tõdesin et 1:0 räpakolli kasuks. jälle!

sõber söreni saabumine

kui mirtel aru sai, et perre on lisandumas vennake, siis hakkas ta pea igapäevaselt uurima, et kas täna juba sünnib, või kuidas mu enesetunne on, kas kõht ei valuta. õnneks tüdines ta nendest küsimustest mai lõpuks ära ja terve suvi oli hooleta. jäime siis kõik septembrit ootama. eks ma ise salamahti juba mõtlesin varemgi, et ehk nüüd, aga sören on täpne mees, ootas oma tähtaega. esimesel maagilisel kuupäeval, mida härra arst ennustas, ta ei soovinud tulla, aga paar päeva hiljem 11.septembril olid asjalood juba teised.

maris ja katariina tulid sel reede hommikul minuga viimsisse jalutama ning kuna ämmaemand ira oli öelnud, et koduteed murastesse ei ole enam mõtet ette võtta, siis seadsime sammud mere äärde. katariina kärusse tukkuma ning meie reipal sammul teele. see reibas samm hakkas mere ääres tasapisi muutuma mitte enam nii kergeks ja peatusi tugevate postide ja puude juures hingamiseks tuli ikka üsna tihti ette võtta. haiglasse sisse minnes oli juba üsna selge, et väga pimedani enam ootama ei pea ja katariina sõbrake, keda preili truult ootas, on varsti kohal. katariina oli tubli mees, vaatas uudistaval pilgu, mis põnevaid hääli see mirteli ema oskab teha ning kui väsimus saabus, siis pistis linas mõnusasti luugid kinni. sören lasi oma tulemist pisut kauem oodata kui mirtel, samas möödus aeg hoopis teistmoodi ning minu enesetunne oli palju kindlam ja tugevam. viimane tund läks päris tormiliseks, imestasin mitu korda, et kuskohast tuleb see jõud ja energia - olin ju viimased kolm-neli kuud üsna laisk olnud ning minu loogika kohaselt oli minu vastupidavus üpris kehvas seisus hetkel. ämmaemanda julgustamise ning marise ja katariina toetuse abil võtsin end ikka ja jälle kokku ning ürgne pool minust võttis võimust. poole kuue ajal õhtul oli sören kohal, kõigepealt pistis pea välja ja marisel oli võimalus teda juba tervitada, mina pidin veel pisut ootama. mõne hetke möödudes pikutas kutt minu kõhul - 59cm pikk, 4,6 kg raske, 10 sõrme ja 10 varvast ja üsna kiilakas. pärast jutustasime marisega veel kella kümneni minu palatiruumis ning pugisime shokolaadi, mille maris kõrvalt grossi poest toodi. ai kui hästi maitses see annekese shokolaad ja sörenile maitses tiss. taaskord tõdesin, et beebikese sündimine on üks mõnus ja võimas kogemus.