mirtel ja kõik sinna juurde kuuluv

imelik hääl

2010-09-25T16:11:00.002+03:00

eile õhtutundidel juhtus justnimelt selline lugu, et oleks põhjust taas blogilt tolm maha pühkida.
pikutasime mirteliga õdusasti voodis, sören mees juba tukkus magusasti. telkust tuli kelgukoerte järjekordne seerja. millegipärast on need reklaamid nii pikad, et vägisi tikub endalgi uni pääle, enne veel kui mõrvar tabatud. viimasel reklaamil vajusidki silmad ootamatult plõks kinni.
järsku koputab mirtel ja küsib: emme, miks sa sellist mootorratta häält teed? ma ei kuule enam üldse telkut.
kas tõepoolest vastab siis kuulujutt, et ma pidavat une ajal tiba norisema tõele. ja millist mootorratast ta silmas pidas, kas sellist uuemat, mis õrnalt põriseb või ma parem edasi ei mõtle.

sõprade reis viljandisse

2010-06-16T22:55:00.003+03:00

ühel kenal neljapäeva pärastlõunal sobitasime mirteli ida katariina pere autosse ning reis viljandisse vanavanemate poole võis alata. mirtelil ja idal on erinevad vanavanemad, aga siiski elavad üsna lähestikku, et patt oleks jätta juhust kasutamata transpordi suhtes. reis oli kulgenud väga kenasti, tänu taevale on ida pere vanematel raudsed närvid ning kõrgelt arenenud huumorisoon. preilidel oli tagaistmel üksjagu tegemist, küll askeldasid mööduvate autodega, tuleb välja, et ida isa on aeglane autojuht, miks muidu neist muudkui mööda kimati, põhiaur läks tüdrukutel kaasaskantava dvd mängija vaatamisele ja pidevale plaatide vahetusele. selle sahmimise käigus arenes mirtelil ja idal ka väike diskussioon. nimelt keelas mirtel idal puutuda dvd mängija kotti. dvd mängijat ennast mitte, sest sel teemal oli kodus eelnev teadustöö. aga kott on hämmastavalt sarnane mirteli isa saunakotiga. no siuke mis mehed kaasa haaravad, oma seebid sisse pistavad ja siis dussiruumis varna riputavad. mirtel hakkaski autos arvama, et isa on kiiruga pannud juhtmed ja muu vajaliku dvd mängija kraami oma saunakotti, et hea transportida oleks. üsna kurjalt teatas ta idale, et kui ta seda puutub, siis tuleb tema isa ja annab talle kerepeale. ida vanemad uurisid mirtleilt, et mis see kerepeale siis on. on ikka rumalad vanemad, et nii küsivad eksole, ise veel kõrgelt haritud. see tähendab loomulikult seda, et issi tuleb suure musta prügikotiga ja paneb kõik maas laokil olevad mänguasjad sinna sisse, teatas mirtel konkreetselt.

spordipere tegemised

2010-06-11T22:44:00.004+03:00

meie pere on sattunud elama täiesti õigesse kohta. nimelt armastab terve meie tänava rahvas hirmsal kombel sportida. ja mitte niisama edasi tagasi sörkida vaid ikka kohe võistelda. üks jutt viis teiseni ja nüüd on juba mitu kuud kestnud meie küla spordi neljapäevakud. iga kord on käsil kuni kolm ala ning prouad-härrad ning ja lapsed võtavad neis mõõtu. meie pere on üsna mitmel alal suured punktid koju tassinud ning auhinna kotid pidulikult nurka sättinud, pean ausalt tunnistama, et ka mitmeid kaotusi on tulnud vastu võtta. näiteks ei õnnestunud mul eilsel spordipäeval ühtegi täpsusviske palli ämbrisse visata, ka rippumises ja paigalt kauguses ei olnud suur spordiõnn minuga. seevastu võrkpallis saime alagrupist finaali ning oli näha tugevat mängu (ei hakka vist lisama, et meie pereisa mängis võrku üks käsi kipsis). igaljuhul pole mõtet meie peret neljapäeviti kuhugi külla kutsuda, sest tõenäoliselt ei pruugi me tulla.sport ennekõike. ka mirteli jaoks on spordiüritused oodatud sündmused. söreni kohta ei oska veel seisukohta võtta, tema vaene mees saab neil neljapäevakutel tavaliselt sääskedelt hirmsal kombel pureda ja peab suure osa ajast veetma kärus lösutades, sääsevõrk nina kõditamas.

MIRTEL KÄIPULIS

2010-04-19T14:07:00.002+03:00

meil on elutoas üks pisike sein tahvlivärviga üle võõbatud. ja nii võivadki armsad külalised end meie tegemistega kursis hoida. veel märtsi lõpus said uudistajad lugeda, et teisipäeval oli vaja piparkoogivormid lasteaeda viia. selle üle, miks neid märtsikuus peaks lasteada kaasa vinnama, ei osanud keegi imestada. põhjus muidugi on lihtne, laisk perenaine, kes harva seinu peseb. eile veerisid järjekordsed külalised tahvlilt kokku: MIRTEL KÄIPULIS. tekkis elav arutelu, mis see peen sõna võiks tähendada. mina arvasin, et see on lätipärane tõlgendus mirteli keerulisest perekonnanimest, või siis mõne läti päritolu kena noormehe nimi, arvas üks onudest. uurisime siis kirjaneitsilt endalt, mida ta sinna tahvlile oli kritseldanud. kuidas mida, imestas mirtel. küllap mõtles endamisi, et need täiskasvanud on ikka ühed rumalad ja piiratud mõtlemisega tegelased. seal on kirjas: MIRTEL KÄIB KOOLIS, teatas ta ühe hingetõmbega.

tagasihoidlik ratas

2010-04-17T13:39:00.004+03:00

kui juba külaelanikud hakkasid meie mirtelit kaastundliku pilguga vaatama, et vaene mehike peab selle pisikese rattakesega ringi uhama ja vanemad ei raatsi mitte tütrele suuremat ja eakohasemat osta, siis tegime otsuse - uus ratas tuleb muretseda. jälgisin pingsalt erinevaid oksjoneid ja perekooli osta-müü foorumit, aga ei hakanud silma miskit. isa ja mirtel seadsid sammud poe suunas. juba autos teatas isa tähtsal häälel, et ostame korraliku, tagasihoidliku ja NEUTRAALSE ratta, no praktilise mõtlemisega nagu meie pere ju on, et ratas jääks hiljem vennale. mina jäin ootusärevalt koju, pealegi pole sören teab mis suur shoppamishuviline.
nüüd on meie preili üleküla jalgrattur - uhkelt neutraalselt roosades toonides, shleifid küljes, lilla ridikül esiraamil rippumas, üleni roosa õuekostüüm ja kevadine rattahooaeg ongi avatud. vaene vennake, kes nüüd peab paari aasta pärast selle kauni lillemustrilise rattaga ringi kimama, küllap hakkab seda öötundidel tegema.

suurel mehel suur on isuuu...

2010-04-10T16:23:00.003+03:00

selles tagasihoidlikus rubriigis avaldab muraste vägilane oma päevamenüü. saledatel sõbrannadel on ehk midagi kõrva taha panna, kuidas jämmemaks saada.
hommik algab meie peres vara, mõne mehe jaoks on see sügav öö alles. aga sören, kes on tulevane joogi ma arvan, ärkab koos päikesega. teeb sügava kummarduse päevale ning alustab hommikut päikesetervitusnapsuga - võite ise arvata kuskohast see naps küll tulla võib. seejärel need joogaharjutused - jämeda kintsu alt piilumine, ei mitte minu oma alt, ta ukerdab end miskisse peenesse asendisse ja siis piilub oma kintsukese vahelt maailma, seejärel üritab ta end ajada küll põlvedele, küll istuma, aga voodi kumeruste ja pehmuse tõttu lõppevad need üritused ummikus näoli padjas või tekis. see ei paista noormeest kuidagi heidutavat. kõigi nende harjutuste vahele hõigub ta, meile endiselt tundmatus keeles, erinevaid hüüdeid, küllap üritab naabreid ja teisi pereliikmeid äratada. seejärel nii umbes seitsmest suundub terve pere alla sööma. väiksele härrale käib puder ja niisama lauataga näksimiseks odrapallid või õunatükk või midagi. kohmimisega läheb mul tavaliselt üsna pikalt ja enne kaheksat ei õnnestu sörenil ampsugi putru saada, see eest on teised mehed juba kodust väljunud ja meie saame rahulikult hommikuga jätkata. pudrust läheb kõhtu umbes kolm-neli ampsu. ülejäänu võib leida kardinatelt, tahvlilt, seinalt või põrandalt. enne varahommikust uinakut tuleb end taas turgutada undtekitavadringiga. ja vot siis naabrinaised võivad oma silmad imestusest kinni tagasi panna ja voodis teise külje keerata, sest nii poole üheksa ajal stardib tandem üks kärus lösutamas, teine kas rulluiskudel või siis kerges sörgis pikale spordiringile. ei pea vist mainimagi, et ärgates tuleb teha üks veikapdrink ehk siis tervitusnaps. tohter, kes viimati söreni kaaluks 10,9kg ja pikkuseks 73cm mõõtis, soovitas kaks rinnapiima korda päeva jätta. siinkohal peaks siis meie päev peaaegu lõppenud olema, söömise koha pealt vähemalt. lõunasöögiks pakun poikale igasugu head kraami, peab tunnistama, et purgitoitudest sobib ainult kõrvits-õun või mõni hõrk magus püree ning oma tehtud toitudest sobivad ainult needsamad söögid, mida ülejäänud pere sööb. nii oligi esimeseks lihatoiduks tavaline kodune hakklihakaste kartuliga. ma ei hakka nüüd üles lugema ja peeneid nimetusi otsima vahepealsetele lonksudele. igaljuhul on õhtul jällegi pudruüritus. pudrule üritan mõnikord peale keeta õunamoosi või pisut kõrvitsat, aga siiski on seis nii et üks amps suhu ja neli mööda tuba laiali. õhtune ja öine söömise vahemik on nii tihe, et see graafik enam blogisse ei mahuks või meenutaks tallinn-viljandi rongi peatuste logiraamatut. kuidas tundub? kas paistab, et poiss on näljas, sest just täpselt selle tõi tohtriproua põhjenduseks, miks sören öösel magada ei armasta.

kümme krooni

2010-04-03T15:00:00.003+03:00

käisime eile mirteliga poes. mõtlesime, et teeme mõnusa tüdrukute hommiku ja kulutame pisut kogunenud rahakest. mirtel krabas kaasa oma pipi rahakoti, kuhu oli erinevatest teatri külastustest, kino päevast järgi jäänud kenake pakike erinevaid kroone. kõige väärtuslikum tundus mirtelile roosa kümnekas. vaatasime siis poes naiseliku pilguga ringi. mirtel ikka aegajalt uuris kas see või teine nipsasjake tema raha eest välja tuleb. lõpuks valis pulgakommi, põhjendusega, et see maksab vähe ja siis jääb raha järgmiseks korraks ka. enne maksmist otsustas ta aga ümber, et võtab hoopis üllatusmuna, sest nii on hoopis rohkem asju - kõigepealt kaks muna poolt (pulgakommi on ju ainult üks) ning lisaks ka üllatus. muna maksis pisut alla kümne krooni. mina, teadmata veel, et kümne krooniline oli emotsionaalse väärtusega, soovitasin võtta kümnelise ja maksta sellega. suures ostuärevuses sooritaski mirtel ostu. hiljem hakkas tal hirmus kurb, sest kümne kroonisest ei tihanud ta ju kuidagi loobuda. poleks pidanud seda muna ostma tihkus mirtel tagapingil nutta. nutt muutus järjest valjemaks ning kippus juba minu autojuhtimist segama, äriline vaist on mul juba sünnist saati, seega pakkusin kohe diili. ostan muna kümne krooniga mirtleilt ära. mirtel nägi siin võitu, mina pole ju teab mis suur shokolaadimunasõber, seega ulatas ta mulle muna ja mina leidsin taskupõhjast kümneka. siinkohal võiks ju lugu lõpeda. aga mitte meie peres, draama kulmineerus kodus, kui mõlemad osapooled pidid oma versiooni poeskäigust rääkima, sest isani jõudis läbi mirteli info, et ema krabas muna omale ja tagastas lihtsalt poes kaduma läinud kümnelise. ostu-müügi tehingust ei sõnagi. muna seisab endiselt aknalaual. kui keegi soovib, siis kümne krooniga võib selle omale osta.

magusa unenäo puiestee 7-1

2010-03-28T16:02:00.002+03:00

tere armas Unemati,
mul pole olnud sulle mahti varem kirjutada, aga nüüd on lugu juba päris väsitav. ma saan küll aru, et Sul on tõenäoliselt hetkel kiired ajad ja palju tööd, aga siiski ootaksime rõõmuga Sind meie poole pikemale visiidile. meie pere mirtel on ju Sinu suur sõber, üsna sünnihetkest peale on ta nautinud kõiki teie kohtumisi, olgu need siis öisel või päevasel ajal.siiani pistab ta autos peaaegu sõidu alguses luugid kinni ja vaatab Sinu poolt pakutud unemuuvisid suurima rõõmuga. härra isagi on Sinu üsna suur fänn, ei ütle ta ära pisukesest uinakust diivaniäärel ning hommikutundidel ei taha kuidagi seda kohtumist lõpetada. enda suhet ei oska ma hetkel kommenterida, kuid mulgi juurtega nagu ma olen, võtan heameelega kõik pakutava vastu, hetkel lihtsalt pole saanud mahti pikemateks unenägudeks. oleme vist suures saginas ja kiirustamises unustanud Sulle teatada, et meil on nüüd peres neljas liige ka, mitte pitsu ega kõuts, vaid kena heledahäälne noormees. temagi sooviks Sinuga suuremat sõprust, aga hetkel on tema eneseväljendus võibolla pisut arusaamatu ning hääl pisut kriiskav, et tema soove põhjalikumalt mõista.
seega oled lahkelt oodatud murastesse, vanale aadressile. anna oma eelistustest teada, küpsetan rõõmuga Sinu tulekul.
tervitades,
ingrid, see pereema

kuus

2010-03-11T09:44:00.003+02:00

pole aus, alustas mirtel hommikut, kui kuulis, et sören sai täna 6-kuuseks. alles oli viis küünalt tordil ja juba kuus. miks siis mina ikka veel viiene pole, muretses mirtel edasi. pole ju õiglane, et väike vend saab iga kuu vanemaks ja tema ainult kord aastas. selgiustöö ei kandnud vilja. mirtel palus luba saada vähemalt suvel 6-aastaseks. siis on ta nõus praegu edasi neljane olema.
sören kuueselt on mõnus mees. hommikut alustab ta juba 6.30 ning koheselt rõõmsas tujus. kiljatab mõned korrad tervituseks ning asub siis tegudele. vallutab palja porgandina esimest korrust. kui õde ei näe, siis lutsutab tema hüpitsat või läikivat võimlemisrõngast. eile avastas tehnikariiuli ning nüüd künnab end kiirel tõukel videomakini ja hakkab targalt nuppe näppima. või siis nosib kamina kõrval asuvat ajalehekorvi. oo ja muidugi juhtmed, mida meie tehnikafanatist isa elamises leidub ju üsna igal sammul. nukumaja on ka tore koht, sören kolib sinna esimesele korrusele rõõmsalt sisse ja hakkab siis tuuseldama, barbiprouasid lendab suures kaares.
esimese uinaku teeb sören enamasti kaks tundi peale ärkamist ning heameelega toas kärus. ärgates läheb jälle hommikuses tempos edasi. kõik, mis hommikul jäi näppimata, tuleb nüüd üle uurida, võimalusel ka lutsutada. lõunaks toimub juba söömine, eelistatud on värskelt tehtud hõrgutis. näiteks porgand-õunaga. soojendatult see ei passi meie mehele. õhtupoolne aeg on nautimiseks ning mis võiks olla veel parem koht kui mitte minu süles. mõelda vaid kui kõrgelt siis saab toale pilku peale heita. mirtel sobib ka, olenemata kellaajast. mirteli üks uusimaid mänge vennaga on ussi mäng - mirtel keerutab hüpitsat ahvaltevalt venna ees ning tõmbab seda siis tasapisi eest ära ja rumaluke vennake jälitab kuni äkki õnnestub pisutki punast nööri nosida. elu keeb meie peres ja seda tõepoolest on igal hetkel tunda.

poiste kook

2010-03-11T08:47:00.007+02:00

see on täiesti poiste kook, teatas mirtel lõhnavat rulli vaadates.
miks poiste, imestasin.
no see on ju musta värvi.

igaljuhul katsetasin taaskord ühte mõnusat rulli, olen viimasel ajal kohe eriliselt rullide lainel, nii kui sain selgeks, et öeldagu retseptis, et munavalge ja kollase võib vabalt koos vahustada, siis tegelikkuses tuleb need KINDLASTI eraldi vahustada, sest vastasel juhul tuleb suur pannkook, kergelt nätske.
Rullitegu:
5 muna
1dl külma vett
1spl fariinsuhkrut
4spl suhkrut
50g võid
300g tumedat shokolaadi
4spl jahu

Kreem:
300g toorjuustu
150g torukohupiima
200ml vahukoort
hapukat moosi ka

Tegemise rõõm:
sulata veevannil shokolaad, või ja 1dl külma vett (seda viimast ei pea sulatama, ometi on seda segu sisse vaja). vahusta munakollane suhkruga tugevaks vahuks, munavalge samamoodi tugevaks vahuks omaette kausis. segada sulatatud shokolaadivõi segu munakollasele ning sõelu juurde jahu. sega õrnalt munavalge segule kollase segu (mis enam ammu värvuselt kollane ei ole)
määri küpsetuspaber võiga ning vala segu küpsetuspaberile. küpseta 180 kraadi juures 12-15 minutit. kummuta õrnalt kergelt jahtunud põhi teisele küpsteuspaberlie jahtuma.
jahtunud põhjale määri õhuke kiht moosi (mina tegin pohla ja maasikamoosi segu ning pressisin selle läbi sõela - tulemus jäi õrnalt hapukas samas maasikaline). sega ja vahusta kokku kohupiim, toorjuust, vahukoor (soovi korral lisa ka suhkrut või vaniljet). määri segu põhjale ning keera see ettevaatlikult rulli. nüüd tuleb see külma panna, mida kauemaks seda parem (siinokhal pole mõeldud nädalat või kuud, üleööst peaks piisama)
kaunistada vastavalt sündmusele.

Palju õnne 6-kuune poiss!

12 kiljatust uus tulemine

2010-03-10T08:00:00.002+02:00

meie viljandi vanavanaema, kelle mirtel pidulikult kuningannaks ristis, on tuntud juba aastaid oma heleda hääle poolest. võiks isegi öelda kiljumise poolest. kuninganna on ka legendaarne teatri töötaja ning teatri ajaloo raamatutest leiab viite selle kohta, et omal ajal on kuningannat kutsutud hüüdnimega - 12 kiljatust. selles numbris ma võin muidugi eksida, aga päris kindlasti oli see üle kümne. kui inimesele on juba selline nimi antud, siis võib päris kindel olla, et niisama see tekkinud pole. kui mina olin veel pisike tüdruk, nii lausa aastane, siis oli meil kuningannaga omamoodi tervitus. nii kui vanaema tuppa astus tõstis ta käe kõrgele ja kiljatas tervituseks ning mina omakorda olin seda kenasti järgi teinud.
nüüd siis on tõeline järglane sündinud - meie sören. ja mitte ainult 12 kiljatust vaid pigem lausa 24. hommikul, nii kui sören silmad avab ja see toimub hirm varajastel hommikutundidel, et isegi kõige varasemad ärkajad meie tänavas alles norskavad, hõikab ta kiledal häälel ning äratab paari kilomeetri raadiuses kõik unimütsid. seejärel saabub voodisse unine mirtel, kelle tervituseks kõlavad järgmised kiljatuse minutid. ning rahulik õhtu meie peres kulmineerub samas helikõrguses. ükskord tunnistas mirtel, et see kiljumine ajab tema peakese juba valutama. no mirtel mirteliks, aga nüüd ma tean, mis pidid omal ajal tundma terve teatritäis inimesi, kui meie kuninganna mööda koridori ringi tuiskas.

hambuni relvastatud

2010-03-10T07:50:00.002+02:00

nüüd võib julgelt öelda, et meie peres pole hetkel ühtegi hambutut tegelast. tõsi, mõnel on mõni puudu või muidu logu, mõnel on neid ainult kaks imepisikest, aga siiski olemas. neid esimesi kikusid, nagu mirtel neid venna omi nimetab, ootas sören väga suure põnevusega. nii suure põnevusega, et ei tihanud isegi öötundidel ootamast lakata. ma küll keelitasin üht ja teistpidi, suigutasin kätel ja ümisesin viisikest, aga see näis isegi häirivat meie mehikest, sest nii võis ju tähtsate hammaste tuleku maha magada. hommikul, kui neist kahest üks oma nina oli välja pistnud, soovis ka mirtel uut asja imetlema tulla. pesi hoolega käpad puhtaks ning pistis sõrme vennale suhu, vot nüüd oled sa hambuni relvastatud, teatas mirtel tähtsalt. imestasin sellise väljendi peale ning uurisin kuskohast ta seda kuulnud on. selgus, et lasteaias üks vanemaid prouasid üsna tihti kasutab seda, aga ta polnud aru saanud, mis põhjusel. nüüd ta siis teab, seda kasutatakse hammaste tulekul. tore nüüd teame ka meie.

kolmveerand kõrvitsat

2010-02-15T14:43:00.002+02:00

sattusin täna ökosahvrisse ja märkasin ahvatlevat kõrvitsat. koheselt valmis minu mälupildikeses kõrvitsapüreesupp ingveri ja suitsujuustuga, oi kus hakkas suu vett jooksma. uurisin kohe müüjalt kas väiksemat tükki ka saab, lahkelt lubas preili leti tagant mulle sobiva tüki välja saagida. vaatasin mõõtva pilguga ja teatasin: kolmveerand kõrvitsat palun. müüjanna läks kohe taharuumi askeldama. poes oli ka üks endine töökaaslane, kes väga imestas et miks just kolmveerand kõrvitsat, et kas mul on mingi retsept, mis täpselt niipaljut vajab. nojah, teatasin, et see on just paras minu supi jaoks, nii üheks kaheks kausitäies. sellepeale pidi prantsuse keele õpetajanna imestusest pikali kukkuma, silmad keerlesid peas, aga küllap mõtles, et mis see siis sellisele suurele prouale ära ei ole. kui õbluke müüja suure kolmveerandiku kõrvitsat lettile vinnas, sain kohe aru, et küllap olin terminiga puusse pannud. sosistasin hästi tasakesi, et mõtlesin ikka veerandit. müüja, aga polnud suurem sositaja vaid hüüdis üle poe: ahah veerand ikka jah, no ma siis toon teise tüki. ei ole mõtet lootagi, et kellegile see märkamata jäi, et mul kolmveerand ja veerand siiani sassis on. tulevikus küsin alati pool kõrvitsat.

edasi jäneste parv, võite on piiritu arv..

2010-02-14T17:38:00.002+02:00

sören on otsustanud oma viie kuu sünnipäeval alustada vallutusretke kodus. mirtel selles vanuses ei vallutanud midagi, õiegmini polnudki ju erilist ambitsiooni. kõik oli niigi käeulatuses seal issi poissmehetoakeses. aga kus on alles sörenil ahvatlusi, kuhu ta ka ei kiikas ikka hakkab silma miski põnev erkroosa barbikingake, helkiv või sädelev juuksekumm või midagi velgi põnevamat. sellest sai ta üsna kiirelt aru, et need õe nipsasjakesed ise temani ei tule, seega oli vaja need kuidagi kätte saada. ukerdas ja üritas, punnis ja kündis ninaga mööda maad, aga tulemus oli hoopis tagasisuunas. täpselt oma viiendal tähtpäeval võttis käpad kõhu alt välja ja sai nipi kätte. nüüd pole tema jaoks ükski asi liiga kaugel, piisavalt pingutades saab kätte küll. lisaks sellisele sõjaväes vajalikule liikumisvormile avastas ka põlvituse, ajab end kenasti põlvedele ja vaatab siis maailma sellises "kivi" postisioonis. kivi ased on väga hea, teatas iluvõimlejahakatisest õeke, see pidavat selga venitama ja lõdvestama.
mõõtutelt on meie mehike keksmisest tugevam, pikkust 70cm jagu ja jõudu 9,7kg üles ajamiseks jagub küll. lemmiksöögiks on endiselt ainult minupoolt pakutav hõrgutis. paaril õhtul on prooviks saanud proovida riisi-jaanikauna putru, aga seda ei saa söömiseks nimetada. esimesel korral läks suhu umbes pool lusikat, teisel võibolla poolteist ja rohkem pole me seda trikki üritanud.

lapsehoidja liisu

2010-02-02T22:12:00.003+02:00

ühel tuisusel esmaspäeva hilisõhtul oli mul eksam. tekkis küsimus kuhu panna sören. ühel eksamil oli ta kaasas, kiikus põlvel ja üritas pastakat kätte saada. paraku tema hele häälekaja ei sobi eksami ruumi piinliku vaikusega - otsustasin lahkuda, tulevikus saavad huvilised vabatahtlikult söreni kontserdile tulla, mitte ei pea seda kohustuslikus korras keset eksamit tegema. seekord otsustasin ilma temata üritada. oma lahket abikätt ja kõike muud pakkus sõbralik liisu. läbi tuisu kiirelt liisu poole, poisal kõht täis ja teele. eksami sooritasin kiirelt ja õnneks ka edukalt, helistasin siis kontrolliks, et uurida kuidas noortel läheb ja tuli välja, et mul lubatakse ka kerge shopingu tiir ning tankla külastus. tundub, et sören nautis oma pisukest ajaveetmist liisuga. igaljuhul ootasid mind saabudes ees kaks rõõmsat tegelast. kes nüüd sellise uhke reklaami peale soovib liisut rentida, siis hinnapakkumiseks ja aja broneerimiseks palun pöörduda minu poole, hea tulemus on garanteeritud.

kavalus ennekõike

2010-02-02T21:54:00.002+02:00

mirtel on meil lasteaiatüdruk. hommikuses hämaruses lahkub ta isaga ning tihtipeale ei märka ma enne kui alles järgi minnes, mis seekord rühma kaasa on taritud. peab aga tunnistama, et selle kola koju tagasi toomisega on mul küll raskusi. erinevalt isa hommikusele viimisele, on järgi minnes mul käe otsas ka turvahäll koos 9,4kg poisaga. seega oleme üritanud saavutada kokkulepet, et lasteaeda võetakse demonstreerimiseks, mängimiseks või mõneks muuks eesmärgiks kaasa üks kodune lelu. täna õhtul pakkis mirtel homseks annabeli nukku - pani talle selga riided, pähe mütsi, jalga sussid ja kõige peale tõmbas soojema kombe - õues on ometigi talv. mulle jäi silma annabeli erakordne priskus, mis äratas minus pisikese huvi. läksin siis lähemalt uurima ning selgus, et annabeli kombe sisse on veel üht-teist mahtunud. luku avamisel tuli sealt välja nuku vihmavari, printsessi kõrvarõngad, mitu komplekti vahetusriideid annabelile, paar kaelakeed, värvimisvihikuke, pastapliiats ja pakk nätsu. nüüd olen raskuses, kas lasta kavalal plikal oma trikk elluviia ning tootsi kombel lasteaeda minna või siiski taibuka emana kombe sisu lahti pakkida. ehk testiks ka isa taiplikust ja jätaks kogu loo hommikuks tema lahendada..

mirteli suusapäevikud vol2

2010-01-31T18:20:00.002+02:00

miinuskraadid on vähenenud ning iga suur lumehuviline veetis selle nädalavahetuse kindlasti õues. kui veel varastel hommikutundidel oli meil päevakavas uisutamine, siis lumeolude sunnil jäi see plaan soiku. tuli välja, et valla lehes suurelt reklaamitud tabasalu uisuväljak oli pühapäeva hommikuks mattunud hangede alla ning sealseks uisutiiruks on vaja omada uiske. neid meil paraku ei ole.
järjest juurde sadav lumi näis siiski ahvatlevana ning suurest pettumusest (et uisutada ei saanud) toibuv mirtel sättis suusad jalga ja ütles, et harjutab täna uisutehnikat. ma olin päris ehmunud, kas tõesti on juba selged klassika ja uisutehnika erinevused ning põhielemendid. praktikarada kulges kodu lähistel, uisutehnikaks ei olevat mirteli sõnul rada vaja. uisutehnika sarnanes suuresti klassikale, erinevuseks oligi raja puudumine ning hoog oli märksa suurem, palus mirtel lisada. oma pool tunnikest jagus suusarõõmu, siis avastas sportlane naabrihärra, kes suurest kotist midagi teele puistas. kiiruga lendasid suusad lumekuhja ning tänavapuhastusmasin-mirtel alustas soolamist.

mirteli suusapäevikud vol1

2010-01-24T20:56:00.002+02:00

olgu õhus maal või vees,
kõikjal annab teha sporti
spordimees on õige mees
mis siis muud kui asu starti
just sellise viisijupikese saatel alustasime teekonda kodust tabasallu. autotermomeeter näitas õue miinus 19 kraadi külma. aga meie pole mingid hellikud. suusad pagaasnikus, näol maskid (mitte karnevali omad vaid suusamaskid)ja mis kõige tähtsam - spordivaimu terve kuhi. jõudsime kooli juurde ning kerge sörgiga lendlesime rajale. mirteli jaoks oli see esmakordne kogemus päris oma suuskadega tõelisel suusarajal väike sõit teha. tuleb välja, et ülejäänud harku valla elankiud sellise külmaga välja tulla ei riskinud, sestap olime rajal ainukesed sportlased. tänu sellele oli mul muidugi suurepärane võimalus endal soe sees hoida,sest peab tõdema, et mirteli tempos läbides oleks autorooli pidanud pärast mirtel ise istuma ning minu sulatamine kestaks siiani. mirtel läbis selle 1,5km raja (vallavanem arvas, et nii pikk peaks see rada umbes olema) paaristõugetes. kenasti jälle põlvist alla, tõuge ja libisemine. mõned(sajad) korrad lõppes libisemine ka väikese peatusega siruli maas, aga ei mingit viginat või ohkamist ega väsimust. terve ringi uhas meie noor smigunn vapralt ära. ka minul õnnestus maa külgetõmmet tunda, päris valus oli, aga mul on ka märksa kõrgem kukkumine. mirtelil oli hea meel, mitte, et ma kukkusin vaid pigem, et tema polnud ainuke kukkuja. terve tagasitee arutles vaikselt, et kuidas mul need suusad ikka nii kergesti risti läksid ja kommenteeris, et minu põlved ei pidavat piisavalt kõverad olema. niisiis suusapäevikusse lähevad esimesed ametlikud 1,5km järjest läbituna.

majast-majasse astub...

2009-12-31T13:00:00.002+02:00

vot see kuri tegelane, kes mööda elamisi marsib on nüüd meie pool pesitsuspaiga sisse seadnud. ja ära minema ei kipu. mõnipäev õnneks magab terve päeva maha ja annab endast alles hilistel õhtutundidel märku, aga teine päev on juba varahommikust krips-kraps kohal ning undab ringi. enamasti poeb ta mirteli sisse ning avaldab oma soove ja tahtmisi läbi tema. tõsi, mõnel päeval leiab ta koha minu sees ja isegi isa sisse julgeb pugeda.
mina olen üldiselt väga lahke loomuga ning armastan väga külalisi. paraku pole see sedasorti külaline, kes hooliks lahkest vastuvõtust või maitsvast pirukast. tema tahab hoopis kell üksteist õhtul, kui pererahvas üritab magama jääda, võileiba saada. või just sel hetkel kui sören hakkab tuttu jääma nõuab see kurjam hüppenööriga hüppamist. ei ole veel leidnud rohtu selle vaimu välja ajamiseks ja vaene mirtelike on nii kurnatud et peab kõvasti jonnima, et tegelase soove täita. ja kui proovimegi teda hrujutada ja minema ajada siis läheb nii tigedaks kätte, et kukub uksi paugutama. kui asjalood sedamoodi jätkuvad, siis peame juba õige pea kapremondile mõtlema hakkama.
siiski väike retsept on, mis sellele kurjamile kohe üldse ei meeldi. vaiksed lauamängud, kodumängimised, koos küpsetamised aga vot nii kui tahaks ajakirja lugeda või niiisama arvutis passida, siis on kohe plõks väljas ja....

vanaisa sarnane jõulumees

2009-12-30T15:19:00.002+02:00

nagu mitmes peres tavaks nii ka meil, et just jõuluvana saabudes keegi pere härradest kipub sel hetkel kadunud olema. jõuluärevuses-erutuses lapsed seda tihtipeale ei märka, sest kingipakkide jagamise ja luuletuse lugemise lustis ei loeta ju ometi tervet pere üle. sel korral astus punases mantlis jõulumees tuppa ning jõudis vaevalt hoi-hoi hüüda, kui mirtel teda altkulmu piidles ja teatas kõigile, et tegemist on vanaisaga. loomulikult ei teinud keegi seda vahemärkust kuulmagi. innukalt asuti jõulusalme lugema ning kinke vastu võtma. ega mirtelgi end olukorrast häirida ei lasknud, luges aga salmi ja krabas kinke. hiljem jõulumehe süles istudes kordas veelkord oma kahtlusi ja küsis jõulumehelt otse: kas sa oled vanaisa. aga jõulumees näis pisut kurt olevat, küllap vana mees ka juba ning ei teinud küsimusest väljagi, paitas vaid mirteli pead.
terve õhtu oli mirteli pea kahtlusi täis. arutles kõigiga ning uuris teiste arvamust. isegi koju jõudes vaevas see teema veel tema peakest. lõpuks jõudis ta selgusele - jõuluvanad ongi vanaisade moodi.

ambitsioonikas mees

2009-12-30T15:07:00.002+02:00

selle kolme ja poole kuuga, mil meie pere on saanud sören poissi tundma õppida, on selgeks saanud, et mingi tossike ja vaikne härra meie majapidamisse just kolinud pole. pisikesest beebikesest on saanud tõsine manööverdis. ühel kolmanda elukuu esimesel nädalal sai ta selgeks kuidas seljalt nõksti kõhule saada. esialgu otsustas ta seda oskust rakendada öisel ajal, et siis valjult hüüdma hakata: vaadake perekond, mis põnev asend mul on. võis siis kaeblikult kiunuda ja paluda abi käpa kõhu alt välja aitamiseks. nüüd on ta avastanud uuemat sorti liikumisviisi - rullumine. paned sõbrakese kenasti vaibakesele siputama ning piisab vaid korraks kööki minemisest, kui poisa vups juba uues kohas pesitseb. esialgu ei saanud ma pihta, kuidas selline manööver toimuda sai, kuid ühel õhtul õnnestus mul seda kavalat nippi pisut piiluda. igaljuhul on selge, et mingisugusest voodipeale lebama pistmisest enam meie kodus juttu ei ole, kõivõimalikud barrikaadid on vaja ümber ehitada kui poisa voodisse magama pistetakse

autos on üks kuusepuuuuu ehk lugu saladusest

2009-12-14T22:44:00.002+02:00

mirtelile hirmsasti meeldivad saladused. no kellele ei meeldiks. aga mirtelile meeldib hirmsasti saladusi sosistada. saladuste enda teada hoidmine on igal juhul raske katsumus. eks see üks naiste värk ole vist, parem kui neid saladusi üldse ei oleks ja kõike võiks vabalt kõigiga jagada.
igaljuhul saabusid kaks salapärast tegelast - mirtel koos isaga - lasteaiast ning juba uksel noogutas ja pilgutas mirtel tähenduslikult silmi. meil on üks saladus, teatas mirtel tähtsalt. marek vibutas samal ajal, omaarust märkamatult, rusikat ja raputas eriti hoogsalt pead. mulle muidugi ei jäänud see märkamata, aga tegin üllatunud näo pähe. seejärel teatas mirtel, et mingu ma üles vennat nüüd tuttu panema, et siis saabub üllatus. aga tegemised lendlesid ja vennaraas jõudis juba vahepeal ärgata, aga midagi eriskummalist ei toimunud. kui siis ilmusid mustad nõud lauanurgale ja mandariinikoored kukkusid põrandale, aga see mind ei üllatanud kuidagimoodi. hiljem, kui ma köögis askeldasin ja nõude virna masinasse ladusin, siis hiilis mirtel hiirvaikselt minu juurde. luba ma sosistan sulle midagi, palus ta. ma uurisin, et kas ta ikka võib mulle seda sositada, äkki issi kurvastab. mirtel oli endas kindel ja ütles, et see pole üldse see asi ja ta sosistab mulle midagi hoopis muud. nonii. meil on autos kuusepuu, vuristas mirtel rutuga ning näha oli kuidas suur koorem tema õlgadelt maha potsatas. tegin näo nagu ta tõepoolest oleks mulle mõnda lasteaia uudist sosistanud, sest ta palus ju mind omakorda, et las see olla meie saladus ja issile ei tohi ma midagi öelda. seekord suutsin mina oma saladust hoida, aga paraku näis mirtelile taaskord ootusaeg liiga pikk. ta keksis jalalt jalale ja hakkas laulma: meil on autos kuusepuu. oi kus siis diivanil pikutaval isal hakkas kiire püsti tõusmisega ja kurjustamisega. see pidi ju saladus olema, mirtel sa ei oska üldse saladust hoida, kuusepuu läheb metsa tagasi ja nii edasi ja edasi. aga mirtel teatas, et issi ise rääkis välja, sest tema laulis hoopis ühte lasteaia uut jõululaulu, mille sõnad on juhtumisi: meil on autos kuusepuu (viis kõlas nagu uhti-uhti uhkesti)

jõuluprogramm

2009-12-10T07:53:00.004+02:00

jõulupidustuste hooaeg on alanud ning tavapäraseks on muutunud etteastete treeningud. enamasti toimuvad need hilistel õhtutundidel ja peamisteks treenijateks on mirtel isaga. üleskorrusele kostub kitarri tinistamiset ning kahehäälset laulmist. on ilmselge, et isaga treenides ei ole lastelauludest just suurt valikut tehtud, pigem on rõhk isa lemmikutel. kas nad üritavad midagi rokiliku välja võluda või mõmisevad melanhoolselt jaan tätte loomingut.
eile toimus ka esimene etteaste. isa tööl oli laste jõulupidu. meie väike serjooza sai paki naeratuse ja kilkamise eest kätte. jõulumees oli üsna inteligentse olemisega ning sai kenasti aru, mis poisal öelda oli. mirtel, kelle repertuaari valik on üsna lai, aitas oma viisijuppidega ka sõbrakesi hädast välja. ja kõige viimane pakk oli talle endale. tähtsal moel astus mirtel jõulumehe juurde. autos olime harjutanud ühte lotte muusikali laulu detektiividest. ja mirtel alustaski. hästi kõvasti, puhtalt ning heliseval häälele: tuulevaiksel ööl, süda kiirelt lööb... ja refräänis kõlas eriti selgelt ning kõlavalt: sulle tahan hüüda juba veeel ja veel ja veeel, tuule suund on nord, nüüd on minu kord, teha tormi sinu südames. mina varjusin kiirelt kardina taha, itsitasin ja mõtlesin omaette, et võtan kodus treenimise ohjad nüüd enda kätte. kuhu jäi siis imearmas lotte laul? hiljem küsisin mirtelilt, et mis siis detektiivi laulust sai ning selle peale teatas mirtel, et neid lastelaule oli seal juba kõlanud ka, ega jõulumees ei jaksa ju lõputult neid ühesuguseid etteasteid kuulata.

eakohane garderoob

2009-12-05T16:55:00.005+02:00

ühel pärastlõunal seisis mirtel nukral pilgul oma riidekapi ees ja vangutas pead. tal nimelt polevat mitte AINSATKI piduliku kleiti. soovist lapse murekoormat vähendada hakkasin kiiruga kapisügavusest kõiksugu kleidikesi välja tõmbama. valge volangidega, minu meelest üsna pidulik ja kena kleit, isegi krista broneeris selle oma kolmele tütrele ära, kui mirtelile see enam selga ei mahu või tüdimus peale tuleb, aga ei, see ei ole mingi pidulik ega ka sobilik teatas mirtel. seejärel võlusin välja vikerkaare toonides õlapaeltega kleidikese - välismaa nextist tellitud - aga see olevat suvekleit. möödunud aastal sai just jõuluhooajaks ostetud imekena punane valgete täppidega kleidike, jällegi minu meelest täitsa pidulik. aga vot just see olevat eriti titekas ning meie mirtel avaldas soovi saada endale pisut eakohasemat garderoobi. uurisin siis, mis on ühe nelja aastase tütarlapse eakohaline kleidike. no selline liibuv ja soovitavalt peaksid õlad paljad olema, pisut võiks sädeleda või volangidega, teatas mirtel väga trenditeadlikult.

ühel päeval lasteaeda järgi minnes oligi mul autos üks kleidike, secondhändi päritolu, kootud musta-halli triibuline kleit. mirtelil on siiani ikka väga kindlad värvi eelistused olnud ning paraku need toonid pole sinna kunagi kuulunud. siiski tegin reklaam meetodil proovi. juba rühmas teatasin salakavalal toonil, et autos ootab teda vägagi eakohane kleidike, liibuv, pisut sädelev, selline nagu modellidel. ja töötas. reklaam siis. mirtel käis kootud kelidiga mitmel üritusel ning üheskoos soetasime veelgi ühe kootud, pisut värvilisema, kelidikese, mis on teiseks lemmikuks garderoobis. jälle olen targem ning edaspidi püüan liig barbilike riideid vältida. ikkagi daam juba.

rollide jaotus

2009-11-27T15:02:00.002+02:00

nagu meil hans h luigest veel vähe oleks, nüüd on mihkel raud ka juba koha koduses kliimas sisse võtnud. meie kodune getter jaani oli eile jälle omas elemendis, laulis, vehkis kätega ja nõudis moodsat patsi küljele. ühe silmaga jälgis ta superstaari saadet ning teisega imetles end peeglist. kuna ülejäänud pereliikmed jäid üsna apaatseks kogu selle sära juures, otsustas mirtel venna mängu haarata. sina oled mihkel raud, teatas mirtel kindlal toonil. tundsin, et pean emana sekkuma ja nõudma pojukesele ka ikka staari rolli. aga seal saates pole ju rohkem kiilakaid, vaidles mirtel vastu. küsisin siis endale ka rolli, lootes salamahti ilus maarjaliis olla. sina võid ikka see friida sealt kättemaksukontorist olla, kui tahad, sest see saade on ka täna, pakkus mirtel lahkesti. vot sulle maarjaliisi.

getter jaani

2009-11-25T08:58:00.002+02:00

eile õhtul tuiskas mirtel mööda elamist ringi. laulis, kepsles ning vahetas umbes kuus korda riideid. ega selles tegevuses midagi tavapäratut muidugi polnud. nii mööduvad meil pea kõik õhtud. väikese erinevusena oli tal käes mikrofon ning aegajalt tegi ta peegli ees peatuse, et siis englise keeles pisut laulda. just ta ise nimetab seda englise keeleks ja see kõlab umbes nii: tgaitigdajuuuu-tsengjiitabjuuu. seejärel tegi ta minu juures pisukese peatuse ning uuris, kes talle nii tobeda nime nagu mirtel välja mõtles. õnneks sain selle isa kaela veeretada. aga uurisin siiski, et miks see järsku nii tobe tundub. aga sellepärast, et tema sooviks hoopis getter olla. tohohh imestasin. täna getter, homme annaliisa või keegi kolmas lasteaiast. ei mitte lasteaiast, tetas mirtel. ma tahan olla getter jaani. palun mind edaspidi nii kutsuda. ööhämaruses, kui meie staar oli lõpuks uinunud, uuris isa, kes see getter jaani selline on. mirtel oli talle teatanud, et soovib oma nime ära vahetada.

ohhoo polegi nii paha

2009-11-25T08:46:00.002+02:00

viimasel nädalal on sören hakanud vaikselt märkama, et elamine, kuhu ta saabus, polegi nii kehv nagu algul tundus. esimesel elukuul andis ta ikka valjult mõista, et soovib sinna pimedasse sooja pesasse tagasi, eriti andis ta sellest märku öösel. siis justnagu oli pime, aga mitte nii mõnus ja õdus nagu vanasti. teise elukuu täitumisel hakkasid esimesed märgid sotsialiseerumisest tulema. viisakalt vaatas endale ette tõstetud mänguasju ning tänu lahkele naabriprouale, kes naabri-noeli mängukaare talle uurimiseks laenas, on ta hakanud aktiivselt huvi tundma lendlevate pallide ja pöörlevate tiivikute vastu. neid üritab ta ka ise pisut puksida, et tegevust atraktiivsemaks muuta. ise sealjuures muigab ja äöötab tähtsalt. marise õpetuste järgi pistsime talle ka pihku põnevaid pehmemat sorti lelusid, millega oleks hea vastu kuplit endale virutada. mõnikord kui mul miskit head käepärast pole, siis pistan mõne petukauba, näiteks juuksekummi talle pihku, aga siis annab ta väga häälekalt mõista ja nõuab midagi inteligentsemat näiteks jänes lucat. üsna paar päeva tagasi avastas sören, et tal on rusikas, mida on mõnus suhu pista. hetkel mahuvad kõik viis sõrme suhu, varbaid veel avastanud pole, aga küllap mahuks rusikale ka üks koib juurde.

kindlustatud tulevik

2009-11-24T18:47:00.003+02:00

kui beebikesed sünnivad, siis piiluvad ikka kõik sõbrad-sugulased-tuttavad, et kelle moodi värske ilmakodanik on. eks isa poolsed kälid-lelled märkavad ikka seoseid isa lapsepõlvega ning emapoolsed leiavad, et täpselt ema suust kukkunud. vot sörenit on ka uuritud siit poolt ja sealt poolt, aga hea sõbra kätu arvates pole poiss teps mitte oma pere vanemate moodi. küll uuris kätu minult ümbernurga, et kas ma pole mitte proovinud poisi elu mõne teise härraga kindlustada. et kui ühega viltu läheb, siis ju teine varnast võtta. ja see, kellega ta sörenit sarnaseks peab, pole mitte vaene härra. nimelt pani kätu kohe tähele poisi ülipikka kasvu, 59cm sünnipikkust on ilmselge märk, et võrkpallurist isa jääb napiks. lisaks pikale kasvule täheldas kätlin poisi kuklajoonel punakat tooni ning kergelt krussitavaid juuksesalke. kindla peale tuleb kuulsa ajakirjanduskunni hans h luige koopia, teatas kätlin paar päeva tagasi. lubas vist isegi suuri summasid kihlveoks vahele panna, et kui päris koopia selle mehega ei tule, siis punased krussis juuksed saab poisa endale kindlasti. no mine tea. igal juhul võib see pisuke sarnasust tulla ka sellest, et ma tegelikkuses polnud ilmaski härra luike oma silmaga kohanud, aga vot just rasedana põrkusid meie teed kokku kolmel korral kokku. äkki tema punasus on nii võimsa mõjuga, et piisab vaid raseda naise pilgust tema poole, kui juba ongi veel sündimata põngerja juuksetoon punaseks määratud. ja just pikkust imestasin ma noil kolmel korral ka - televiisoris ei tundunud üldse nii võimsa tornina see onkel.

humorist statoilis

2009-11-22T11:56:00.002+02:00

ühel järjekordsel mõnusal emade-beebide päeval sattusime juhslikult statoili. no mitte muidugi päris juhuslikult, sest bensiini oli ka tarvis võtta, kuna armatuuril põles tuli ning 0km näitas näidik sõiduvõimalust. bensiinijaamas olin mina ainukese autona ning järelikult ka ainsa tankijana. sisse maksma minnes küsis proua leti tagant üsna mornilt milline tankur mul on. vaatasin välja ja sain kohe aru, et proua on kõvemat sorti humorist ja püüab minuga naljatleda. ühtegi teist autot ju ei olnud. seitsmes teatasin tähtsalt. proua, aga vaidles vastu, et üheksa hoopis. seitse ja üheksa olid kõrvuti. no küllap tahtis mind rumalasse olukorda panna. seejärel uuris kas midagi veel. ega mina siis kehvem naljamees pole, mõtlesin. üks pakk vouge suitse teatasin tõsist nägu tehes. aga nüüd oli justkui luuaga pühitud proua huumorimeel ja ta hakkaski mulle neid ulatama. ma hakkasin itsitama ja ütlesin, et tegin nalja. proua oli päris pahane ning vihaselt nõudis mu pin koodi. välja minnes oli mul küll hirmus naljaks, kuidas siis proua aru ei saanud, et ma olen ju väikse beebikese ema ja pole ilmaski suitsumees olnud.

martiiii-martiii

2009-11-11T19:17:00.003+02:00

kui peres on sirgumas lapsed, siis ei jää märkamatuks ei mardipäev ega ka kadripäev. pisut ootamatuna tuli aga see, et üks lastest on jõudnud sinna ikka, et soovib ise minna komminäljasena naabrite ukse taha lõõritama. paraku aga mitte nii vana, et seda sõbrannadega või üksinda teha. mis seal siis ikka, hääl puhtaks ja teele. riiete otsimine tekitas meie peres suurt saginat ja elevust. seda, et kuskil pikutab üks väike mehike, kes näljasena iga hetk ärgata võib, ei mäletanud keegi. issi jooksis üles, tuhnis välja oma kaks pidupäeva pintsakut, ühest sai mirtelile ürbik-kleit-mantel, mida kaunistas rahvariidevöö, teisest mulle (hetkel veel) üsna napp jakike. jalga saapad, vurrud ning kikkhabe joonistatud, isa läki-läkid pähe ja mardisandid missugused. koridoris kordasime lauluread üle - oh kui hea, et ma ise lapsepõlves iga sügis marti jooksin, miskit oli veel meeles. esimesed ohvrid olid naabrid, nemad said tutvuse poolest etteaste kitarride saatel. paraku 12 numbrit suuremad jalanõud ei lubanud mirtelil kitarri kaugemalt naabrite juurde kaasa transportida. vastas naabriperest õnnestus lisaks kuumale popkornile saada ka kaks last, kellel kiiruga sandirõivad selga ajasime ning üheskoos veel kaks publikperet valisime. laste arvates oli saak ja emotsioon hea. mina ei jäänud programmiga rahule, tundus kuidagi lühike ja liiga kommerts. nüüd olen raskustes, lubasin lastele, et kadripäevaks tuleb pikem programm ja mitu treeningpäeva, aga võta näpust neid kadrisandi laule kuskilt ei leia. kas keegi teab kust kadriprogrammi alla laadida?

2 kuud suure pere ema

2009-11-11T18:51:00.005+02:00

juba mitu nädalat on meie pere poisa kahe kuune. ametlikult on ta seda küll alles tänasest, aga mulle meeldis nii öelda ja mõelda juba mõnda aega. eks ma homsest alustan lauset: meie kolme kuune põnn... elu kahe lapsega on olnud üsna elamisväärne või pigem elamusterohke. pidevaid uuendusi beebielus eriti ei märkagi või tunduvad need iseenesest mõistetavatena. seda elevust, mis mirteli esimene naeratus ja häälimine kaasa tõid, hetkel ei tunneta. serjooza puhul tundub mulle, et ta on seda kõike pea esimesest elupäevast osanud. see eest pakub uut avastus "rõõmu" mirtel, kes end aegajalt taas poolbeebiks moondab ja seda enamasti kaubanduskeskuses, kus miskit ihaldusväärset saamata jääb või mõnes peenes seltskonnas, kus ta lihtsalt soovib ülevoolavat tähelepanu. minu kohanemine kahe jaurami ja ühe isandaga tundus, et läks kergelt. loodan, et mirtel kohaneb lähiajal ning need poolbeebilikud rollimängud ununevad.

poisa on nagu poisid ikka. kindlasti mitte mingi rahumeelne karumürakas, kes istuks, magaks ja sööks vaid pigem rahmeldis ja sportlane, kes kunagi tulevikus jaak uudmäe rõõmuks kolmikhüppes järjekordse kulla võidab. sport talle kindlasti meeldib - väikses beebivannis annab ta jõuliselt märku, et see jalavannimõõtu kauss pole teps mitte talle ning tema vajab oma veemõnudeks midagi suuuremat. maha pannes üritab kõigest hingest end edasi nihverdada ja rassib, mis hirmus, et seljalt kõhule saada. tagurpidi ta juba oskab, kuigi maris, kes pole üldse mitte spordi inimene, väidab, et see on vajumine. hääl on tal hele, selline noore toomas uibo laadne, kujutan juba praegu elavalt ette kaunist emadepäeva hommikut, kus poisa mulle heledahäälselt laulu põhjamaast esitab. proovid selleks igaljuhul algasid juba sünnimajas. hambaid veel pole, aga külas viisakusest potti pissib küll.

ja minu lemmikuks on uksed kinni vaikuses kuuma dussi all kükitada. seda juhtub harva ning selle eest olen nõus maksma suurt raha. paraku isand rahast ei hooli. äkki soovib keegi teine teenida ja mulle seda luksust lubada?

kurb lugu kalast

2009-10-28T12:44:00.002+02:00

mirteli lasteaia rühmas on akvaarium. veesulin ja kalade rahulik kulgemine pidavat ka lastele rahustavalt mõjuma. siis on täitsa õigesse rühma see purk pistetud, sest rahumeelsust on sinna hädasti vaja. hetkel mul küll tundub, et see teraapia pole veel päris mõjuma hakanud, aga küllap on tegu viitega projektiga.

ühel päeval läks isa mirtelile lasteaeda järgi. mirtel teatas tähendusrikkalt, et täna tapsid nad ühe kala ära. meie isa, kes on muidu üsna külma kõhuga, kurvastas ning läks näost päris kaameks, et tema armas tütreke on nüüd teiste rühmakaaslastega kalu mõrvama hakanud. lähemal uurimisel selgus siiski, et vaene kalake oli ise otsad andnud ning kõhu lootusrikkalt teava poole sirutanud. kogu rühm osales hoopis kalakese matmises, mitte tapmises.

printsess ja räpakoll

2009-10-26T08:49:00.002+02:00

mirtel on viimastel päevadel kehastanud erinevate muinasjuttude printsesse. loomulikult tähendab ühe printsessi rolli sisse elamine terve kapitäie riiete selga proovimist, erinevate sukapükste jalga sikutamist, losside ja koobaste ehitamist. ühel õhtul kui pirntsess väsima hakkas ning end voodisse oli sättinud julgesin mina juttu teha koristamisest. muidugi on väga tore ja vahva kui laps mängib ja onne ehitab, aga miks alati mina neid hunnikuid seal toas pean kraamima. vestlus lõppes üsna tulutult ning üpris vihasena võtsin suure musta prügikoti ning lubasin kõik maas olevad asjad sinna sisse pista ja viia prügimäele. sellepeale teatas printsess: see on siis ju sinu oma raha, mida sa prügikasti viskad, ise oled need asjad ostnud. kas sul rahast siis kahju pole?. nõutuna astusin toast tühja prügikotiga välja ja tõdesin et 1:0 räpakolli kasuks. jälle!

sõber söreni saabumine

2009-10-21T07:55:00.004+03:00

kui mirtel aru sai, et perre on lisandumas vennake, siis hakkas ta pea igapäevaselt uurima, et kas täna juba sünnib, või kuidas mu enesetunne on, kas kõht ei valuta. õnneks tüdines ta nendest küsimustest mai lõpuks ära ja terve suvi oli hooleta. jäime siis kõik septembrit ootama. eks ma ise salamahti juba mõtlesin varemgi, et ehk nüüd, aga sören on täpne mees, ootas oma tähtaega. esimesel maagilisel kuupäeval, mida härra arst ennustas, ta ei soovinud tulla, aga paar päeva hiljem 11.septembril olid asjalood juba teised.

maris ja katariina tulid sel reede hommikul minuga viimsisse jalutama ning kuna ämmaemand ira oli öelnud, et koduteed murastesse ei ole enam mõtet ette võtta, siis seadsime sammud mere äärde. katariina kärusse tukkuma ning meie reipal sammul teele. see reibas samm hakkas mere ääres tasapisi muutuma mitte enam nii kergeks ja peatusi tugevate postide ja puude juures hingamiseks tuli ikka üsna tihti ette võtta. haiglasse sisse minnes oli juba üsna selge, et väga pimedani enam ootama ei pea ja katariina sõbrake, keda preili truult ootas, on varsti kohal. katariina oli tubli mees, vaatas uudistaval pilgu, mis põnevaid hääli see mirteli ema oskab teha ning kui väsimus saabus, siis pistis linas mõnusasti luugid kinni. sören lasi oma tulemist pisut kauem oodata kui mirtel, samas möödus aeg hoopis teistmoodi ning minu enesetunne oli palju kindlam ja tugevam. viimane tund läks päris tormiliseks, imestasin mitu korda, et kuskohast tuleb see jõud ja energia - olin ju viimased kolm-neli kuud üsna laisk olnud ning minu loogika kohaselt oli minu vastupidavus üpris kehvas seisus hetkel. ämmaemanda julgustamise ning marise ja katariina toetuse abil võtsin end ikka ja jälle kokku ning ürgne pool minust võttis võimust. poole kuue ajal õhtul oli sören kohal, kõigepealt pistis pea välja ja marisel oli võimalus teda juba tervitada, mina pidin veel pisut ootama. mõne hetke möödudes pikutas kutt minu kõhul - 59cm pikk, 4,6 kg raske, 10 sõrme ja 10 varvast ja üsna kiilakas. pärast jutustasime marisega veel kella kümneni minu palatiruumis ning pugisime shokolaadi, mille maris kõrvalt grossi poest toodi. ai kui hästi maitses see annekese shokolaad ja sörenile maitses tiss. taaskord tõdesin, et beebikese sündimine on üks mõnus ja võimas kogemus.

Sören või lihtsalt Serjooza

2009-10-12T19:02:00.003+03:00

nimi vennakesele oli juba mitu head aega olemas, enne kui vennake kõhust välja tuli. mirtel esitas nimesoove juba hetkest, mil oli teada, et poiss on tulemas. nimed muutusid mirteli tujudega ning olid enamasti valitud lemmik lasteaiakamraadide järgi. pikka aega, oli mirteli lemmik poisiks karl-hendrik ning mirteli siiras soov oli selline nimi ka vennale usaldada, paraku soovis ta ükspäev ka rühma esibandiidi nime vennakesele panna. minu kindel tahe oli, et sellist nime ei tohi olla ühelgi minu senisel õpilasel. ei saa ju panna sellist nime, millega mul mõni õõvastav juhtum meenuks (sauna kerisele pissimine või vetsupotis mängimine või..) 11.septembril kui poisa lõpuks saabus selgus, et tõepoolest valitud nimi on täitsa tema oma - sören, mis sören.
ühel päeval kui sattusin tabasalus juurika-puuvilja välimüügiputkasse, hakkas vene-eesti keelt kõnelev proua kohe uurima, et kes turvahällis pikutab, mis sünnikaal ja pikkus olid, lisaks käskis mul süüa korralikult, uuris kas piima jätkub - väga hoolitsev proua. kui lõpuks õnnestus mul ka paar sisseostu teha siis maksmise ajal uuris proua, et mis maimukese nimeks sai. sören vastasin. proua kulmud tõusid juuksepiirini: sö tsevoo? uuris ta lisaks ka nina krimpsutades. edaspidi ütlen naaberrahvastele lihtsalt serjooza.

poisa

2009-10-12T18:54:00.002+03:00

meie perre lisandus hiljuti, täpsemalt septembri teisel reedel, väike poisike. või mis väike ta ikka niiväga oli. kaalu oli 4,6 ja pikkust 59cm, aga minu isa lisaks kohe juurde, et ta on suuremaidki kalu välja tõmmanud, et pole see midagi nii suur asi. kui väike poisike koju saabus, siis tundus kohe esimestest elupäevadest naljakas teda nimega kutsuda, eks nimi sai ka parasjagu keeruline, et tahtis pisut suusooja ja harjumist saada. nii kutsusingi teda lihtsalt poisu. ühel kenal päeval avastasin mirteli vennat lohutamas, kui viimane näljatundest heledahäälselt hõikus. mirtel ütles: tasa, tasa poisa kohe saad süüa. tahtsin küll mirtelit parandada, et poisu ikka, aga see pidavat üsna koledasti kõlama ja nüüd ongi meie peres väike poisa.

magamistoa romantika

2008-04-24T22:36:00.002+03:00

iga tütarlapse unistus on kuulata magamistoas kauneid viisijuppe ning tunda kuidas armas inimene sind laulude vahepeal musitab ning kallistab ja lõpuks sinu õla najal mõnusasti unne jääb. novot mul on nüüd selline kaunis ja südantlõhestav hetk käes. juba mitmendat õhtut kostub minu voodis imeline popurii erinevatest lastelauludest. peab tunnistama, et minu voodis ei lõõrita mitte kaunis prints vaid meie tütreke mirtel, kes ilmekalt kannab ette kõik lasteaias õpitud viisijupid, ammused rütmimängud ning iga laul algab ja lõppeb sellega, kuidas piilupart läks kraavi koos põrsaste ja teiste elukatega. kontserti lõpetab mõnus vaikus kuuvalges toas, kõrval nohiseb uneilmas mirtel. vot siuke uus une riutaal, kes teab ehk mõne aja pärast tantsib rahvatantsurühmitus mind õhtul unele.

lemmikbändi kogumik

2008-02-25T18:31:00.002+02:00

lootus, et mirtelist graatsiline iluvõimleja saab, pole küll päriselt kustund, aga kergelt häguseks muutunud on see küll. nimelt tunneb mirtel viimasel ajal suuremat huvi muusika vastu ja mitte mingi suvaline tiruliruliii ei ole meie preili meeli köitnud vaid pisut karmimad mehed bändist AC/DC. kõik sai alguse sellest, et sügisel veetis mirtel mitu rõõmsat õhtut birxiga ning koju tulles hakkas suure häälega mööda tuba möirgama ning näppe viskama, pidasin seda esiti lihtsalt väikseks meeleolu muutuseks, aga kui ükskord üheskoos birxile külla juhtusime ja mirtel malbelt kontsertit nõudis, sain ka mina asjale pihta. minu kaunis roosa hõnguline tütreke rabas endalt seljast särgi, et maika väel rokkida, oma punutud patsid harutas lahti, sest muidu ei saa peaga õigesti rokkida ning läks lahti. usute või mitte poolteist tundi karmi rokki ja mirtel ei paistnud tüdivat. laupäeval viibisime taas sealsamas kodus külas, viimasest rokist oli üsna palju möödas ning pealegi olin ma veendunud, et minu väike varbasirutaja on uue huvi leidnud, siiski õhtupimeduse saabudes kougiti kuskilt lemmikbändi kogumik (live kontsert) välja ja kordus vana rokipidu - sünnipäeva puhul selga pandud kleidike lendas sekundiga põrandale ning vana tuntud maika kostüüm seljas algas teadagi mis. sel korral õnnestus mirtelil see plaat isegi koju laenuks saada ja nüüd on meie kodus kõik õhtud sisustatud rokk-kontserdiga

Eesti vabaks!

2008-02-25T16:44:00.003+02:00

juba sündimise päevast peale on mirtelile üritatud õpetada igasugu põnevaid asju, mis suured inimesed naerma ajaks. õpetajateks pole siin tavaliselt ema-isa vaid hääd sõbrad. no kui alguskuudel tundusid naljakad igasugu erinevad näoilmed ja häälitsused, siis juba üsna pikka aega saab mirtelile õpetada erinevaid lauseid, mida rahvarohketes paikades hüüda. õpetajatele teeb see muidugi suurt nalja, sest mirtel on püüdlik ning hoolas õppur ja igasugu lollusi talle teha meeldib. möödunud nädalvahetusel oli teemaks eesti lipp. poodidesse olid müügile jõudnud kõiksugustes suurustes lipud. ühel sünnipäevapeol hakkas mirtelile just selline parja mõõduga lipukene kätte ja siis ta vehkis hoolsalt ning tantsis ringi, seda hetke ei saanud vahvad issi sõbrad kasutamata jätta ning õpetasid mirtelile, et lipuga lehvitades tuleb samal ajal hüüda: "eesti vabaks, eesti vabaks!". terve õhtu mirtel käis ja hõiskas, kõigile tegi nalja ning ega ka mina pahaks ei pannud. järgmisel päeval juhtusime mirteliga ühte suurde kaubanduskeskusesse, kus jällegi müügil needasmad sinise-musta-valge triibulised lipud. mirteli näole tuli õnnis naeratus ning suure jooksuga haaras ta kaks lippu kätte ning huilgas ja tuiskas mööda poodi ringi: "eesti vabaks, eesti vabaks!"

spordipisik

2008-01-13T18:34:00.000+02:00

kui ema on hingelt sportlane ja isa lausa tegudelt sportlane, siis ei maksa vist unistada, et lapsest kuulus pianist tuleks. seega võtsin mirteli käekõrvale ja marssisime trenni. mitte ujulasse ega ka võrkpalli väljakule vaid hoopis iluvõimlemise saali. sellest nädalavahetusest on minu pisike neiu painutamise meister. vaatamata sellele, et treeningud toimuvad laupäeva ja pühapäeva varahommikutel, on see igati mõnus sportimise koht. mirtelile tõepoolest see väga meeldis, pärast tunniajast väänlemist ei soovinud ta kuidagi end koduteele sättida vaid lootis ka pisut suurmate painutajate seltsis aega veeta. nüüd nõuab ta juba roosat triksi ja sädelevaid susse, täpselt samasuguseid nagu teistel silla viskajatel, küllap need aiatavad spagaatida ja kukerpallitada hoopis graatsilisemalt. võimlemise treener on üks tubli proua, kes imeväel suutis 12 pisikest tirtsu minutiga lummata ning oma võimlemise maailma kaasata. mirtel, kelle tähelepanu tavaliselt liigub üsna kiirelt ühelt tegevuselt teisele, suutis tähelepanelikult terve tunnijagu õpetajanna juhiste järgi liikuda. hämmastava kergusega seletas treener üsna keerukat mängu ja minu suureks imestuseks kõik lapsed said kohe esimese korraga mängu mõttele pihta. nüüdsest on meil kodus juba kaks päeva üks pidev sild ja aegajalt kõlab käsklus: "emme ja issi tehke arkipasgaati!"

ciao lutt

2007-11-23T08:38:00.000+02:00

mirtel on juba suur tüdruk, nii tä vähemalt ise väidab. siiski, siiski oli mirtelil kodus padja all peidus pisike meenutus titepõlvest, mida loomulikult oli tarvis igal õhtul enne magamaminekut ja vahel ka keset päeva mõnusasti suhu pista ja matsutada. mis mõnu küll sellest kummijullast on? aa tuleb välja, et ka mina olin pisikese tirtsuna salamahti põlle taskust pudeli lutte matsutanud. igaljuhul tegime marekiga juba pikalt võõrutustööd, arutlesime kuidas üks lutt ei mõju hammastele hästi ja mõtlesime välja kõiksugu põnevaid lugusid. ei midagi, lutt oli ja jäi. kuni siis paar päeva tagasi, isa oli lahkumas tööle ja mirtel jooksis talle head tööpäeva soovima ning pistis isale pihku luti ja ütles: "issi, vii see lutt kraana otsa". terve päev arutas mirtel, et kas issi ikka julgeb kraana otsa ronida, huvitav kumba kraana otsa ta paneb selle kas ornazi või sinise. nii kui marek töölt koju jõudis, lippas mirtel vastu ja täpsustas asjaolusid. loo punktiks lisas: "näed ju ise, et ma olen suur tüdruk, mitte titt". igaljuhul esimene öö lutita on möödas ja tundub, et eriti oluline aksessuaar see siiski polnud.

uhke juhhuubel

2007-11-22T09:52:00.000+02:00

juba mitu kuud pidin kodus ajama natukene udust juttu, sahmima ringi, käima salajastes kohtates ning mõtlema nendeks käikudeks alibit. nimelt oli planeerimisel ja korraldamisel üks üllatuslik pidu. kõik oli väga peenelt läbimõeldud ja paar päeva pärast oma 30 eluaasta täitumist ootas mirteli issi kodus külalisi. mina olin "koolitusel" ja pidin õige pea söögikotiga koju saabuma, külaliste tulekuks viimaseid ettevalmistusi tegema, aga juhtus hoopis nii - helises marekil telefon, kus nukra häälega teatasin, et autol kumm katki ja koolituselt tulema ei pääse. mirteli issi ohkas, viskas jope selga, töökindad kätte, tungraua taskusse ja kimas mulle appi. tubli mees ikkagi. kohale jõudes käis mitu ringi mõtlikult ümber auto, aga katkist autokummi ei leidnud. siis sidusin marekil silmad kinni, sõber kaupo samal ajal luuretehnikas filmis kõiki detaile, ja rändasime ajas 20 aastat tagasi. mitte küll mareki klassiõhtule vaid hoopis 80-date diskensile. kohal oli meeletu hulk kõiksugu ammuseid-praeguseid sõpru, trennikaaslaseid. pidu oli tõepoolest vägev ja eriti mõnus oli asjaolu, et marek tõepoolest ei osanud midagi kahtlustadagi. lisaks üllatusele kulus marekil mitu pitsi kanget kraami enne kui suutis peo meeleolusse sisse sulanduda ja oma juhhuubelit nautida.

teatriskäik

2007-11-20T14:41:00.000+02:00

nüüd on ka mirtel väikese teatripisikuga nakatatud. üsna eelmisel õhtul kerkinud idee laps teatrisse vedada, sai üllatuslikult kohe teoks. estonias mängiti pipinukipuhhi ja meil oli otsemaid tarvis seda vaatama minna. uhked pluused ja seelikud kapist selga aetud, piletid serbrast välja prinditud ja teele. mirtel ei osanud esiti midagi oodata, teatrisse siis teatrisse, peaasi, et ei peaks emaga kahekesi kodus kükitama. elevust lisas veel leevikese ja tema ema saabumine. teatris oli loomulikult enne etendust tavapärased käigud: puhvet ja vets. saalis tekitas väikese ärevuse judina tulede kustumine, muusika ja siis tere hommikust lavale marsib leopoldi kostüümis puhh. mina täiskasvanud inimene saan muidugi aru, et õige kostüüm oli pesus või läks vahetult enne mõni plekk peale, aga miks siis enne etenduse algust keegi proua seda lastele ei teadustanud. õnneks meie põnnid sellest suurt numbrit ei teinud. siis läks tohutuks laulmiseks, mirtelile hirmsasti meeldis, hüppas, kargas kaasa, vehkis kätega ja hõikus midagi pidevalt vahele. mina lootsin muidugi tähelepanelikult kuulatada ja aru saada, millest need karud ja põrsad laulavad. paraku ei ole minu kõrvad avatud ooperilauludele, seepärast ei saanud pooltest lauludest aru ja lavastus jäigi kuidagi poolikuks.
lisaks lubas kõrvalpingil istunud leevikese ema mingit hobust, ta olla tomi ja anni saates näinud kuidas pipit kehastav nele-liis reklaamis hobust laval, keda ta seal kätel kandma pidi. nele-liis pipina oli, aga hobust polnud. tuli välja, et pipi on hetkel kuum teema ning kõikvõimalikud teatrid mängivad seda hetkel, aga hobune vaene mees ju igale poole ei jõua. küllap oli teel linnahalli või kuhugi sinna kanti..
igaljuhul jäi mirtelile igati positiivne elamus teatrist.

tähtis lugu

2007-11-11T15:11:00.000+02:00

juba mitu nädalat kostus meie peres põnev viisijupike. mirtel marssis toas ringi ja muudkui laulis "issil vurrud ees, ta on imetore mees...". no ja pole siis ime, et nädalalõpuks meie issi väga tähtsust täis oli (vurre seekord õnneks ei kasvatanud). kogu see joodeldamine kulmineerus reedel, mirteli esimene lasteaiapidu - kontsert isadele. õnneks lasti uksest ka emad sisse ja mul õnnestus saada koht kohe esimesse ritta. ootasin paari kolme laulukest, aga minu suureks üllatuseks oli kasvatajatel õnnestunud lastele selgeks õpetada täispikk eeskava. 17 laulu - pean tunnistama, et ma ise ei oska niipalju laule järjest ette vuristada ja pooltele veel peened akrobaatilised numbrid juurde teha. lasteaiakasvatjad on ikka ühed imelised tegelased. mirteli isa seisis ka väga tähtsal ilmel, tõsi küll viimases reas, aga ma silmanurgast jälgisin tema uhket pilku ning muigel nägu. kontserdi lõpus tehti ühistants isadega ning ulatati meistriteosed - suur kaart ning kirju lips - kõik väidetavalt mirteli kätetöö.
lisaks peenele lasteaia üritusele oli meil koduseks puhuks ka väike kingitus - montoni müügitrikk, lotte pluus isadele.no ilmselgelt sai see ostetud. peab tunnistama, et saladuse hoidmisest ei tea mirtel veel mõhkugi. juba möödunud teisipäeval teatas ta pidulikult isale, et viimasel on lootust lähipäevil üks lotte pluus kingituseks saada. õnneks meie marek eriline poodides shoppaja pole ning isade lotte pluusist polnud tal aimugi. seega pidas ta mirteli juttu järjekordseks udutamiseks. täna hommikul oli üllatus päris suur, kui pakki avades sealt lotte pluusi leidis. "no mis ma ütlesin, et lotte pluus" teatas mirtel tähtsal toonil.

HEAD ISADEPÄEVA!

löösimine

2007-10-14T13:16:00.000+03:00

ühel päeval lasteaiast koju sõites, päevamuljeid jagades:
"emme, kaksel löös mind täna"
"miks ta sind lõi siis?"
"ei lõinud, löös ikka"
"kuidas seda tehakse?"
"noh niimoodi, et koputad pähe"
"siis on see ikkagi löömine ju"
"ei see on löösimine hoopis"

ohooo-ohoo mul selge on O

2007-10-14T12:52:00.000+03:00

meie peres on taas tähtsal kohal tähtede õppimine. taas selles mõttes, et meie marekiga oleme ju kunagi seda juba läbi teinud. võibolla tõesti mitte eriti edukalt ja kordamine pidi ju tarkuse vanaema või keegi olema. igaljuhul nõuab mirtel pea igal hommikul väikest emakeele tundi. ja siis nad issiga harjutavad. no vähemalt pooled tähed on tänu mõmmi aabitsa dvdle selgeks saanud, aga hirmsat muret teeb isale see rrr-täht. isa küll ise ei põrista ja suudab selle üsna kerge vaevaga välja öelda kuid mirtelile rrr ei meeldi. asja parandamiseks on meie pere suur emakeele spetsialist mõelnud välja mitmeid põnevaid rrr-mänge. näiteks roomavad kahekesi mööda elutoa põrandat ja urisevad. või siis mängivad traktorit ja sõidavad diivanil põrrrra-põrra- seda viimast tuleb hästi ilmekalt suuga teha. selle uhke treenimise tulemusena teatas mirtel täna väga pahuralt " kurrat küll, kus mu seeluk on?"

kõrvitsa hooaeg

2007-09-24T15:19:00.000+03:00

kui ühel päeval ilmub koju hiiglama pirakas kõrvits, siis peab üsna kibekiirelt nuputama igasugu põnevaid kõrvitsaroogasid. meie peres sissetehtud kõrvits eriti kaubaks ei lähe, seega ausin katsetama kõikvõimalikke alternatiive. kõrvitsakook mascarponega maitses imehästi. retsept pärineb anni arro "sepamaa talu köögist". paraku mahtus koogi sisse vaid imetilluke osa sellest hiiglaslikust kerast. täna katsetasin midagi hoopis uut - sepik kõrvitsaga. ja välja tuli imehea. siiamaani olin suures leivaküpsetustuhinas, kuid tundub, et kuniks kõrvitsat jagub saab meie pere sepikut süüa. idee tuli taas anni arro raamatust, kuid koostisaineid sai pisut muudetud. Siin ka retsept, kellel juhtumisi kõrvits toanurgas nukralt passib:

500g kõrvitsa tükke
50g kuivpärmi
100ml leiget vett
1sl fariinsuhkrut
150ml leiget piima
350g rukkijahu
350g nisujahu
peotäis kaerahelbeid
peotäis kõrvitsaseemneid
peotäis päevalilleseemneid
2tl soola
2 küüslauku
oliiviõli
meresoola
roosmariini

kuumuta ahi 200 kraadini, pista kõrvitsatükid plaadile ja küpseta neid kuni kõrvits on pehme. ahju pista ka küüslauk, eemelda sellelt enne lahtise paberi moodi kest, küpseta umbes 15minutit. seejärel püreeri kõrvits ja küüslauk, lisa hulka 1sl oliiviõli ja pisut meresoola ning jäta jahtuma. sega kokku vesi, pärm ja fariinsuhkur. lisa jaokaupa piim, jahu, sool, seemned ning kõige lõpuks jahtunud kõrvitsapüree. sõtku-sõtku hoolega, kui tainas kipub kleepuma, siis pista jahu juurde, kui aga liiga kuiv on, siis lisa vett. jäta kogu kupatus sooja kohta rätikuga kaetult tunniks-pooleteiseks kerkima. siis sõtku veel hoolega ning lase 30 minutit kerkida. vormi tainast 2 lamedat pätsi, määri pind oliiviõliga kokku ja riputa peale meresoola ja roosmariini. küpseta ahjus 200 kraadi juures 35-40 minutit. välja võttes määri sepik üle taluvõiga.

plomm hambas

2007-09-15T19:09:00.000+03:00

juba mõnda aega võtsin hoogu, et meie maiasmokk hambaarstile vedada, mirtel mitte marek. põhjuseks loomulikult hambas laiutav auk. esimese pahameele hoo teenis lastepolikliinikus riidehoiu proua, kes mirteli jope hoiule tahtis võtta ja suvalist plastmassist jublakat vastu pakkus. tädi naeratas küll suure rõõmuga, kuid mirtelit ei veennud miski, et plastikust number on etem kui tema uus roosa jope. pika jutustamise tulemusena sain mirteli lõpuks hambaarsti ukse taha. koheselt õnnestus meile tohtri juurde sisse saada. no ja loomulikult seesama tuttav valge kittel ja oligi korras. mirt röökis nigu rattal. mõtlesin hirmuga, kuidas teda sinna toolile veel peaks saama. uuendusena võiksid arstid, eriti lastearstid, kostüümi vahetusele mõelda. fantaasiast puudust ei tohiks olla. ma usun, et palju meelsamalt avaks mirtel suu lottele või brunole. igaljuhul jõuvõtetega istusime hambaarsti tooli, ühe käega hoidsin kinni käsi, teisega pead, mirteli jalad põimisn oma jalgadega kinni ja läks lahti. õnneks oli tegu kogenud laste hambaarstiga, kes mirteli võnkumise taktis suutis puuriga kaasa liikuda, plomm hambas ja minek. nutt oli sekundiga pühitud. ukelt teatas ta õhtul kõigile huvilistele, et tal on nüüd uus plomm.

lasteaialaps

2007-09-15T18:56:00.000+03:00

juba suvel teatas mirtel kerge uhkusenoodiga, et tema läheb varsti lasteaeda. teadmata siiski päris täpselt, mida see lasteaeda minek siis tähendab. ta oli küll mõned korrad käinud koos minuga nublu lasteaias võimlemas ja eks ta siis arvaski, et see lasteaed on üks suur võimlemine. päris kohkunud näoga vaatas sõbrake mind, kui hakkasin end minekule seadma. esimene nädal mööduski üsna nukralt, teisel nädalal oli juba teema tuttavam ja meel pisut rõõmsam. suure kauplemise tulemusena nõustus mirtel seal ka veidi pikutama. kui mirtelilt uurida, mida siis lasteaias õigupoolest ka tehakse, selgub, et peale suure söömise eriti midagi. samuti on mirtel juba laseaialastele õpetanud, kuidas kibedat napsu võtta ja kasvatajatele meenutanud, et käterätikud võiks ikka ühe konksu otsas rippuda, mitte mööda vannituba laiali riputada. uhkusenoot paraku tema hääletoonist on kadunud, pigem on kõlama hakanud pisike kisanoot.

ikka juhtub

2007-08-03T11:38:00.000+03:00

iga tüdruku unistus on uhke valge kelit ja siis sõrmus ja siis pidu ning tõenäoliselt ka mees. tänapäeval on muidugi üsna tavapärane variant ka lihtsalt muhe kooselu, lapsed ja kodu. meie peres on ka asjalood tänapäevaselt. on mirtel, on ema, on isa ja kodu.
siiski paar päeva enne minu uhket juubelit kõlas kalli mehe suust ammuoodatud (unistatud) küsimus: "mis suurusr sõrmus peaks juhtumisi minu sõrme mahtuma". oi seda ärevust, mis sellele küsimusele järgnes. kiirelt kimasin kulla kaupmehe juurde, rabasin letilt võtmehoidja rõngaid meenutava kimbu ning passitasin küll ühte pidi, küll teistpidi. imetlesin ja piilusin letil ilutsevaid sõrmuseidki. koju jõudes viilisin kenasti küüned, kreemitasin käed, jõudsin isegi paarile sõbrannale mokaotsast mainida, mis lähipäevil juthuma hakkab. rutti leekis juba poodi uhket kleiti valima, et äkki on lootust mõnda suuremasse pittu varsti saada.
sünnipäeva hommikul proovisin eriti naksilt pliidi ääres putru keeta, nõksutasin puusa kohvi tehes. ja kui siis marek saabus, kallistas, musitas ning ulatas kingituse. pulsikella. no seda ma ju tegelikult tahtsin ka. lohutasin end, et väga hea, äkki tuleb sõrmus õhtul, või on padja all või äkki mõnel teisel päeval. niisama sellist küsimust ju ei küsita. õhtu saabudes tuli ka sõrmus. ämmaga. numbrit oli vaja, et mareki ema oskaks sõrmuse osta. väga ilus muidugi ja aitäh. nalja sai ka kõvasti, eriti neil, kes koos minuga seda hetke ootasid. aga unistama peab edasi, ma olen veendunud, et õunapuu peidab endas ka mõnd apelsini..

juubel

2007-07-23T08:41:00.000+03:00

aasta sündmus oligi käes. kõik otsisid välja oma uhked pidulikud tualetid, poleerisid kaelakeed ja pakkisid poole ööni uhekid padarokeid. ja ma ei liialda, ise nägin kuidas veel napid minutid enne südaööd üht puust voodit üritati mikidega paberisse mahutada. mul endalgi oli kaks keliti välja vaadatud, juhuks kui ilm on kuum ning vihmase päeva korral udupeen roosa vihmakeep. sobib ka kleidiks. käes oli loomulikult mirteli kahene sünnipäev. tõestust sellele, et tegemist oli tõepoolest erakordselt suurejoonelise peoga, täpselt nagu mirtelile kohane, andisd kõik külalised, kes kohale saabusid. ja neid oli oi kui palju. pean kõvasti pingutama, et meenuks, millal mul nii võimas party oli. hommik oli mirteli jaoks nagu hommik ikka, ma polnud ka suurt eeltööd teinud, et mitte oma tütrekest pabinasse ajada. kuna kõik teised magasid, ja mul oli vaja pannkooke küpsetada, siis vaatas mirtel rahumeeli oma autofilmi, sõi pannkooki metsmaasikamoosiga ja uuris aegajalt millal leena ärkab. kaugemad külalised olid juba eelmisel õhtul kohale saabunud. kui kogu maja oli lõpuks ärkvel, siis saabus kook, kahe küünlaga ja traditsioonilise sünnipäevalauluga. mirtel oleks justkui salamisi harjutanud, kuulas vaikselt laulu, seejärel puhus küünlad (ehk soovis ka midagi tagasihoidlikult) ja avas rahulikult oma kingitusi. päeva edenedes, külaliste saabudes toimus kõik sama rada edasi. mirtel muudkui tervitas külalisi, vaatas küsivalt igale saabujale otsa, et kinki saada muidugi. planeeritud basseini-aiapidu ostus paraku tuuliseks ja pigem jahedaks, aga lapsi see ei heidutanud. traaviti nii õues kui toas. nüüd on jälle aastajagu puhkust, võib kleidid tagasi kappi riputada, pärlid karpi pista ning aasta pärast jälle välja otsida. aitäh kõigile külalistele toreda peo eest, aitäh marisele ja katile suure abi eest!

vannis

2007-06-21T21:33:00.000+03:00

mirtel istub vannis, kaaslaseks vanaema vana kollane mobiiltelefon, mis ammu enam töökorras pole. siiski leenale kannatab helistada.
mirtel: "leena kas sa kuuled"
vaikus
mirtel: "ma istun vannis, hambahari on ka"
jälle vaikus, võibolla leena tõepoolest vastas midagi
mirtel: "kus sinu issi on, minu issi peseb autot"
edasist teksti ei jõudnud jälgida, laused olid liiga keeruka ülesehitusega, et meelde vaevalt midagi jäänud oleks.

sõbrad

2007-06-20T08:39:00.000+03:00

uurisin eile mirtelilt kes ta sõbrad on. vastus tuli hetkega.
mirtel: "leena, birx, buratino, pierrot"
ema: "aga kas emme polegi su sõber"
mirtel: "ei ole, emme on emme"

õhtune trall

2007-06-19T08:01:00.000+03:00

meie mirtel on pigem mõnus unekott. hõiskasin ikka teiste emade ees, kes oma lapsed öötundidel alles magama said, et meie plika magab juba üheksa ajal õhtul. no ja nii see oligi, aga miskipärast on asjalood muutuma hakanud. kui varasemalt piisas vaid voodisse minemisest, seal pisut pea sugemisest, siis nüüd on trall tralli otsas kinni. "juua, palun juua" on esimene päästerõngas, mida mirtel voodis nõudma hakkab. ei saa ju ka keelduda, äkki pistis päeva kilo soola heeringat kinni ja nüüd tohutult janutab. jook joodud, mõned minutid möödunud, "issi juurde, issi kaissu" soovib mirt edasi. issi on meil tavaliselt allkorrusel ja vaatab telkut. egas midagi, alla issi juurde ja õnnestub ka issi voodisse meelitada. "ruttu pissile" teatab mirtel edasi. kui ämber vett sisse kaanitud, siis loomulikult tuleb pissile ka minna. väike lootus, et ehk seekord läheb õnneks, korraks isegi pistab luugid kinni, aga siis meenub tähtis tõsisasi "lähme alla, korjame klotsid kokku". on ikka nuhtlus see kaks korrust majal. issi juba noriseb kõrval vaikselt, edalgi kipub haigutus tulema ja pea vajub padjale. "krõpsu piimaga" proovib veel mirtel meid alla meelitada, aga enam pole isegi minust minejat. ja nii kipubki minema, igal õhtul. ema-isa juba ammu norskavad kui siis lõpuks mirtel ka suurest igavusest tuttu jääb, sest midagi targemat peale polnud hakata.

rand avatud

2007-06-07T08:02:00.000+03:00

nagu ikka saabub soe suvi järsku. plõks ja ongi ilmad soojad. meil eelnes kohalikule biichihooajale väike treening sitsiilias. seetõttu tunduski mirtelile ilmselgena tõsisasi, et vabad minutid veedetakse edaspidi mererannal. sättisime eilsel päikeselisel päeval oma kompsud kokku ja kebisime mõnusasse vaiksesse, rahvamöllust mitte nii tugevasti asustatud rannajoonele. kiiremini kui kunagi varem kargas mirtel oma kollasesse triksi ning hirmsa hooga loomulikult merre. meie suurest tagasihoidmisest, pisikestest keelusõnadest oli tolku vaid mõneks ajaks. vesi oli muidugi pigem jahe, et mitte öelda jäine. nii kui pilgu ära keerasime vurasid mirtel ja leena ainult korraks vette, noh neil oli vaja ju korra ämbrisse vett või siis jalgu pesta, no ja siis said ju käed mustaks, veidi hiljem pidi leena minema ju mirteli veest välja kutsuma - muidu poleks vee poolegi läinud ja niii muudkui edasi. lõpuks lõid emad käega, las mulistavad siis..

Sitsiilia

2007-06-05T12:22:00.000+03:00

Juba mõnda aega enne reisi hakkasin mirtelit ette valmistama. kõigepealt teadmisega, et läheme lennukiga lendama ja seejärel rääkisin natukene sitsiiliast. kokkuvõttes sai mirtel asjast aru veidi omamoodi loomulikult - "lähme lennukiga siiliasse ujuma, korraks". lennuk mirdile meeldis, ei piuksugi. kui siis veidi nihelemist, kummuli aetud mahlatops ja see oli kõik. lausa medali vääriline lend. ööpimeduses saabusime kohale, midagi polnud näha. isegi ei tajunud kas tegu on sitsiilia või murastega. kõmmm voodisse ja magama. järgnevad päevad läksid mõnusas tempos, hommikul mõnda aega basseinis, siis väike päike, ekskursioonid, jalutuskäigud.. mirtel nautis, veidi väsis autosõitudel, aga nii kui autost välja sai oli jälle elu sees. nautis tähelepanu. no loomulikult kui 9 suurt inimest muudkui temaga askeldavad. mirtelit häiris alguses kui kõikvõimalikud onud teda põsest siutama kukkusid, juukseid siluma hakkasid ning "ciao bella" laulsid. sellegagi harjus ning varsti venisid meie jalutuskäigud õige pikaks, sest seekord tahtis mirteli igale võimalikule prouale-härrale "ciao bella" hõigata.
ja bassein. mirteli suur lemmik. otse oma õue peal. astu uksest välja, paar sammu edasi ja ongi - ereeresinine bassein. mõnus, kergelt jahutav vesi. oma uhkete mikidega oli meie mirtel täitsa omas sõiduvees.

maja ees asus meil uhke sidrunipuu. mirtel vaatas ja imestas. kodus polnud ju siukest imeasja näinud. eile koduses kliimas seisime pisikese kirsi puu kõrval. mirtel vaatas ja imestas: "kus siis sidrunid on?"

kõik lutist

2007-05-15T14:36:00.000+03:00

mirtel on juba teisest elukuust saadik suur luti sõber. pikkadel autosõitudel - amps lutt suhu, kurb meel või tõbi kallal - jälle amps lutt suhu. ega see mind väga ei häirinud ka, las imeb kui tahab. vahel oli veidi tüütu, kui lutt kuhugi jalutama oli läinud. pärast esimest suurt juubelit hakkas aga tunduma, et aitab. lutist võiks kuidagi märkamatult lahti saada. mis sest, et pereliige, aga siiski. luti eluiga hakkas lõppema. seda oli sellest räbaldunud kummijullast ka näha, et aeg ära kolida. üritasime igatmoodi, aga tulemus null. mirtel oma lutust ei loobu. rääkisime igasugu muinaslugusid, kelle poole lutt võiks elama kolida. ajaraiskamine. eile aga otsustas lutt ise puruks minna. ohkasin kergendunult. õhtul kui magamaminekuaeg oli, tuli meeletu igatsus peale. mitte minul muidugi. mirtelil hoopis, vaatas oma lõhkist lutti ja nuuksus tasapisi. "mirtel on kurb" teatas ta tasasel toonil, "emme osta palun uus lutu". pool ööd nuuksus ja leinas oma lutti taga. hommikul poes valis tähtsa näoga uue luti, hästi koleda roosa elevandi, pistis selle amps suhu ja teatas "ära katki mine". las imeb kaua tahab, pole mõtet stressata, kunagi ehk märkab, et meil pole lutte ja loobub ise. ja nüüd kõigile potensiaalsetele külalistele: rohkem mirtelile keegi luti kohta midagi ei kommenteeri! mida rohkem seda maha tehakse, seda armsam talle tema väike lutu tundub ja seda vähem ta kavatseb sellest loobuda.

mirteli lauluraamat

2007-05-03T17:01:00.000+03:00

põdramaja metsa sees
tule tuppa jahimees
kopp-kopp-kopp-kopp

tähelepanu, valmis olla, start!

2007-05-02T11:47:00.000+03:00

nii alustab mirtel oma päeva. tõuseb voodist, võtab sisse jooksumehe asendi ja start - kimades teise tuppa. kõik sai alguse kenast päevast, mil harku vallas toimus jooksupäev. no ja millal siis veel lapsesse sporti sisse süstida kui mitte praegu. nii oli ka meie pere kohal, hinges jooksuärevus. mirtelile pandi rinda number 55 ja soojendus võis alata. paar kükki, mõned painutused ja loomulikult äärekivilt alla hüpped. mirtel võttis asja väga tõsiselt, võimles isa eeskujul ja keksis ema järel. stardijoonel oli neiu kannatlik, ootas ära lipu lehvimise ja stardipaugu. ning siis liduma. suuremad lapsed panid kaugel ees ajama, meie mirtel proovis ka. pärast esimest 100m tema jõud aga rauges ja meeleolu langes. issi abiga õnnestus ka finishijoon ületada, aga rohkemaks mirtelil tuju polnud. "Lähme koju" teatas ta rangel noodil. õhtul muidugi jutustas suure õhinaga kuidas tema kõva jooksumees on ja igal hommikul nõuab "lähme täna jälle jooksuvõistlusele"

mirtel vanama pool

2007-03-14T21:33:00.000+02:00

meie tirts jääb laagrisse. tegelikult rohkem viljandisse. emale, isale on sel nädalalõpul väljateenitud kevadpuhkus. mitte mirtelist vaid kodustest töödest. kui mirt on kodus siis peab ju ikka sööke vaaritama, pesu pesema, pissitama, uinutama. see nädalalõpp meie ei pea, aga viljandi vanama vist peab. kevadpuhkuse raames loodame nautida mõnd teatrietendust, plaanis on rakvere teater, kehakinnitust mõnes peenes resturaanis ja kes teab kui liialt ruttu uni silmale ei vaju, siis ehk avaneb mõne ööklubi uks isegi meie ees..

vanaemal-vanaisal on muidugi mirteliga mõnus. viljandi ja muraste vahel laiub 180km maanteed ja peab tunnistama, et just kahepäevaste intervallidega nad omavahel ei kohtu. seega on tegevust rohkem kui neljaks päevaks. ainult endal on juba ette natuke igatsus..

kevad tuleb

2007-03-14T21:16:00.000+02:00

tõepoolest. täna piilusime viljandis põõsa all ärkavaid lumikellukaid, mirtel vaatas ja imestas misasjad need oma nupud maa seest välja pistavad. proovis neid ka välja sikutada, aga nii tillukest ju ometi vaasi ei pisteta. jätsime lilled rahule. tegime hoopis päikeselise jalutuskäigu viljandi tänavatel. põnnid vurasid juba ratastel mööda, tõsi mitu korda vanemad kui mirtel, aga sellegipoolest nõudis neiu endale ka ratast. lubasin, et kevadepoole saab. hiljem kimas vastu uljas noormees uhke mootorrattaga, mirtel jälle nõudis, tema ka tahab. arusaamatuks jäi kas ratast või sellist uljast noorukit. loodan salamisi, et ratast. seekord ei lubanud kindlat kuud ega aastaaega, millal oma tahtmise võiks saada.

kevade tulekuga kaasneb osadel emadel ka muid kohustusi, mitte niivõrd lapse aga hoopis iseenda ees. näiteks olin juba hakanud unustama mis mõnu on trennis käia, koguaeg tundus, et ei viitsi mirteli kõrvalt ja kes teda siis hoiab.. aa vot kätte võtsin, laiskus läks ja loodetavasti jäi naabrite poole. bikiiinid ju vaja varsti biidzile vedada. eile sai pool õhtat aeroobikasaalis kareldud, täna tundusid trepid raske katsumusena. aga kitsaste dziinside nööp lähenes juba julgel sammul nööpauguni.

mirtelile sport väga ei meeldi, õigem oleks öelda, et talle ei meeldi kui mina kodus võimelda vihun. võibolla pole see testi ilus vaatepilt, aga ometi on see ju kasulik tegevus. kuidas ta ei mõista. pärast kolme kõhulihase pingutust pistab mirtel käed puusa ja teatab "tubli emme, aitab juba"

kaja trenni

2007-03-01T23:09:00.000+02:00

mirtel on juba varakult otsustanud, et temast saab sportlane. tõenäoliselt ujuja. hommikul võtab kapist trikoo ja teatab, et läheb kaja trenni. kaja on meie kooli ujumise õpetaja, vanasti oli ta ka kuulus ujuja. sellesmõttes on ta endale toreda eeskuju võtnud. ometi pole mirtel siinai veel kordagi seal kaja trennis käinud, kuhu ta niiväga ihaldab. eile vaatasime mirteliga silmanurgast vanu kordusi kodumaisest seebist "Õnne 13", kus täiesti juhtumisi mängib olulist rolli kaja ema. parasjagu oligi stseen, kus proua laine põrutas käega vastu lauda ning teatas midagi vene keeles. mirtel vaatas natuke, mõtles ning teatas "kaja teeb trenni"

lumelinna mõnu

2007-03-01T22:48:00.000+02:00

päris ammu, siis kui mina alles pisike plika olin, ootasin pikisilmi talve tulekut. ma polnud kyll suurem asi uisukunn või suusameister, aga talve ja lume tulekuga kaasnes alati lumelinn. viljandi on siiski päris tilluke linnake ja igapäev just midagi põnevat ei toimu. aga lumelinna tulid kõik kokku, vanad-noored, emad-isad ja muidugi lapsed. ma päris täpselt ei mäleta, kes neid suuri ehitisi seal vorpisid, igaljuhul jätkus tegevust linnarahvale mõneks ajaks. sellest kui ma viimati lumelinnas käisin on paraku möödas juba ysna palju, tundus ju imelik sinna yksi töllerdama minna. õnneks on meil ju mirtel. kenal nädalavahetuse hommikul teatas mirteli isa, et täna on lumelinna minek. nagu maainimestele kohane asusime teele väga vara. leevikesele ja tema emale valmistas tõsist raskust niivara endale kargud alla saada. sellegipoolest jõudsime kenasti kohale. tuli välja, et me polnudki ainsad maakad, kõik rongijaama lähedased nurgatagused olid paksult autosid täis. jummel kuidas neid maainimesi niiipalju on. suure punnimise peale õnnestus mirteli isal siiski autole kena kohake leida. ja see lumelinn oli hoopis teistsugune, minumeelest mõnevõrra ekstreemsem, laskumised olid kurvilisemad ja kynklikumad. varasemast ajast aga meenusid mõnusamad kujud, põnevad mehikesed, kelle suust mööda keelt sai alla lasta, uhked onnid, kus pimedas lambid põlesid jne. aga seekord polnudki mul vaja hoos olla, meie leevikese emaga rohkem hindasime olukorda. möllajateks olid isa, mirtel ja leevike. eriti hoos oli muidugi marek, kes lapsed kelgul tormles ringi mööda tiigijääd, võttis lastega meeletuid kurve ja sellele järgnesid muidugi omapärased maandumised jääle. väga muhe päev oli.

lotte

2007-01-23T13:21:00.000+02:00

lausa uskumatu, et see pisike koeraplika on suutnud enda võimusesse haarata pooled eestimaa pered. ykskõik kuhu ka ei satuks ikka kostub kuskilt nurgast emade juttu, kas siis judo teemadel või arutatakse jänes adalberdi suusatamise oskusi. rääkimata siis lastest, kes maha kukkudes möödaminnes teatavad, et tegemist oli judoga, hommikvõimlemist harrastavad koos lotte ja brunoga ja seda kõike mitte paaril korral kuus vaid lausa igajumalapäev. mirtel, hoolimata oma noorest east, on samuti lotte-lembuses. hommikul ärgates tervitab kõigepealt leenat, kes ei ela meiega kyll samas majas, siis teatab, et issi on tööl ning järgmiseks nõuab lottet. ilma loteta ei sööda-jooda. tantsunumbrid, võimlemisharjutused - kõik pärinevad kuulsast leiutajatekyla filmist. mis seal salata, endalegi meeldib seda silmanurgast jälgida ja tõepoolest vaatamata 48 korrale, mil ma seda filmi telkust piilunud olen, siis ikka ja jälle avastan midagi toredat sealt uuesti. päris yllatav oli ketlini synnipäeval kohata last, kes polnud veel lottega tuttav. igaljuhul tänu morsipakile sai ka neid tutvustatud. ootame siis lotte võileibu ja lotte kaeraputru ja laisa loomasuppi poelettidele myygile.

mõmm, mõmm karumõmm

2007-01-05T22:23:00.000+02:00

igaõhtune uinuti on meie peres mõmmi laul. isegi kui ma salamisi alustan põdramaja või kivil istuva konnaga, katkestab mind voodi teisest servast nõudlik mõmin. proovisin täna eirata seda mõmmimist. laulsin heledal häälel vaestest hanepoegadest, kellel lumega saapaid polnud, endiselt mõmm, mõmmm, siis leelotasin nukukese laulu. ei miskit. kui mõmm-mõmm siis mõmmm-mõmm. ja seda kurva karu laulu, kelle vanemad keset ööd metsas marjul on, tuleb õhtu jooksul laulda nii seitse korda, siis võib mirtel alles sydamerahus uinuda.

tantsuhulluses

2007-01-04T22:15:00.000+02:00

see peen eestirahva lemmiksaade tantsimisest on kuidagi alateadvusele mõjunud. kyllap salajane signaal, mis saatest lendu lasti, kopsis ka vaikselt meie hinges ringi. igaljuhul leidsime me endid /mina ja marek siis/, kolmapäeva hilistel õhtutundidel, kusagilt lasnamäe keskuse peenest tantsusaalist. jalas nahktaldsed kingad. ja esimeseks tantsuks oli rumba. signaali olid vastu võtnud veel paarkymmend meest-naist, kes hoolsalt kuuletusid tuntud tantsuproua õpetustele. aeglane-kiire-kiire edaspidi ja siis tagaspidi ja pöördega ja siis jälle tagasi. selg sirgu, keha hoiak ette.. aga kui 90 minutit hakkas täis tiksuma, tuli juba tantsu moodi välja kyll. mul polnud aimugi, et oma mehega nii mõnus tantsida on ja isegi tylli ei keeranud selle kogu tantsumaratooni jooksul.

mõnusat aastat uut!

2007-01-04T22:08:00.000+02:00

päris mõnus oli oma pisikese perega oma pisikeses kodus see vanaaasta minema saata ja uus hirmsa diskensiga vastu võtta.

ja kui suureks hakkan, hakkan hoopis kokaks

2007-01-04T21:51:00.000+02:00

mirtel võttis nõuks hunt kriimsilma 9 ametit selgeks õppida ja siis vaatab, kasvõi õunte pealt, mis temast saama hakkab. aga et ometi hiljaks oma otsustega ei jääks, tegi meie kaval plika varakult otsa lahti. esimesna läks käiku pirukameistri ehk siis koka amet. kuna jõuluhommikul oli emal-isal mingit kahtlast sagimist, tädi eva norskas õilsat jõuluund ning vanaemal tuli takus pirukategemisega.. mõeldud tehtud - pirukategu tundus maitsev tegevus. asuski mirtel tähtsa näoga käiseid käärima ning asutas end mõnusasti söögitooli, täpselt ahjuplaadi jagu pliidist eemal, kus paras jahu sees veidi rullida ja salamahti degusteerida, noh kas liha, mis piruka sisse peaks minema, ikka passib sinna. nii maitsvaid saiu pole igaljuhul juba ammu olnud, viimati vist aasta tagasi jõulude ajal, ja nii jahust last pole mul ka enne olnud. koka amet talle igaljuhul sobis, nd igakord kui mul mõni peenem söögitegu käsil, siis on mirtel vups kohal, suur kulp käes ja nõuab segamist ja maitsmist, vähe sellest aastavahetuse shokolaaditordi sisse käskis liha panna. peakokk soovitab!

jõulusaginas

2006-12-16T09:48:00.000+02:00

meie kliima ei anna küll kuidagi moodi märku, et mingi jõul saabuma hakkab, aga selle eest, et ilmarahval pühad meelest ei läheks hoolitseb kaubandusvõrk. tänu uhketele reklaamidele, mis telkust jõuluviise ketravad ja kristiinekeskuste laadsetele helkivatele kulinatele ning komme jagavatele päkkapikkudele, on ka mirtel asjale pihta saanud. saabunud on nimelt kommi ja kingi pühad. alguses imestas mirtel päris tõsiselt selle üle, et kes see valge habemega mehike on, kes nüüd igas reklaamis telkus ringi tuhiseb. varem olid ju lihtsalt mõnusad dussi ja hambapasta-kopramehe lühifilmid. kuigi jõulumehe värk veel segaseks jääb, on siiski selgeimast selgem talle, et praegu saab iga vähegi viksima poeleti pealt kommi. ja seda ta ka nõuab, sugugi mitte malbel printsessi häälel nagu ühest kenast tütarlapsest võiks eeldada. ja jummel seda viha kui ühe triiksärgipoe proual ei juhtunud kommi olema. rohkem me jõuluajal poodi ei lähe! kodus on meil ka väike jõulutraditsioon, no see päkapikk hakkas käima (nagu nendest kommidest veel vähe oleks), aga õnneks on päkapikumees üsna arukas, ükspäev tõi lihtsalt selle üllatusmuna sisu ei mingit kommi, teinekord oli auto - ka päris tore. kuigi mirteli näost võib lugeda kerget pettumuse nooti päkapiku aadressil kui sokist kukub välja miskit, mis hamba alla ei kõlba, siis viisaka neiuna jätab ta protesti oma teada. nüüd on veel puudu vaid päris jõul ja lumi, eks paistab kuidas need preilale mõjuvad, kelk igaljuhul juba kuuris ootel..

(maris, äkki paned poistest ühe jõulumeeleolu pildi ka siia)

emade tõbi

2006-11-02T23:04:00.000+02:00

olin sellest ka varem kuulnud. isegi teiste emade puhul täheldanud, pikka aega enne seda kui mul endal mirtel sündis miudugi. ja vist isegi tundsin seda paaril korral ka endal küljes olevat, aga vot ei tunnistanud endale. ühel sumedal või tormisel õhtul siis teiste suust kõlanuna, sain tõepoolest aru, et olen nakatunud ja oma seni lastetute sõprade huvides, pean end käsile võtma. haigus seineb lobapidamatuses, ennekõike siis kui teemaks on mirtel. no tõepoolest vaevalt kõiki huvitab kuidas mirtel vannis mulle puhub või mitu korda päevas kakas, mitu uut sõna õppis või kuidas kristiine keskuses kingapoest paari moodsate saabastega jalga üritas lasta (edutult kahjuks). nüüd siis üritan olla vaoshoitum. mind võivad korrale kutsuda kõik seni lapsi mitte omavad perilinad. samas teiste emadega jahvatan ikka võidu edasi sellest kelle laps osavam, julgem, parem magaja või kes teab mis tegelane on.

kooki, kooki

2006-10-23T09:40:00.000+03:00

kui mirtel sündis, siis otsustasime marekiga, et enne lasteaeda minekut mirtel kodus mingit kommi, sokulaadi ja muud mõtetut magusat kraami ei saa. aga läks nii nagu ikka. kui ise oled paras maiasmokk, kuidas siis laps teistmoodi olla saab. ära on proovitud kõiksugused hõrgutised. õnneks on lemmikuks siiani jäts, mida vast võib aegajalt süüüa kah. aa kookide suhtes on mirtel üsna valiv, mingi suvaline õunakook teda eriti ei köida. täna hommikul pakuti terevisiooni saates endla teatri sünnipäeva torti. nägi teine tõesti ahvatlev välja, endalgi läks suu kahtlaselt vesiseks. mirtel lidus tuhatnelja telku ette, tegi kniksu ning lausus juurde "kooki, kooki, aitäh, aitäh". päris õnnetu oli pisike plika, kui keegi talle kooki ei pakkunud.

ilus tüdruk ja kuninganna

2006-10-21T11:15:00.000+03:00

sellest, et eestimaad kuninganna külastas, teab ju igaüks. loomulikult teab sellest ka mirtel. hoolega jälgis mirtel koos vanaemaga telkust, kuidas kuninganna lennukist maha astus ja kõnet pidas. töölt saabunud emale ja isale tõttas mirtel kohe uksele teatama: "kninanna tui linnuga", õhtu otsa näitas meile uudistest kninannnat, no äkki me pole üldse toimuvaga kursis. reedel panime mirtelile ilusad riided selga, seeliku nagu tütarlapsele kohane, ja läksime kohvikusse. just keset mõnusat kohvetamist avanes aknast uhke vaade. neli hävitajat tiirutasid ülemiste järve kohal ja seejärel maandusid lennuväljale. mirtelil oli kohe asi selge järjekordselt saabus kninannna. päris tihti siiberdab see proua siin meie maal.

Kuidas valida kepi pikkust?

2006-10-18T18:12:00.000+03:00

Kepi pikkuse valik sõltub kahest asjast - kepikõndija pikkuses ning treenituse tasemest.

aasta ja kolm kuud

2006-10-18T18:02:00.000+03:00

mirtelist on saanud suur tüdruk. võrreldes aasta taguse ajaga vähemalt. kasvu on tal omajagu, nii nagu selles eas ikka peab. kaaluga on ka lood head, ei pea sugugi hädaldama hommikust õhtuni, et laps ei söö ja kui sööb siis ikka ei kosu. kosub küll, vähemalt meie plika küll. ja kus on alles sõnu, lausa uskumatu. mulle isegi kohati tundub, et meie marekiga ei kasuta koduses kõnepruugis nii palju erinevaid sõnu. aa mis selle alt naabrimehega ikka niiväga rääkida (isa on meil nüüd alt naabrimees, kuna tal on all korrusel mõnus divaaan ja suur telku, siis ta üles voodisse enam eriti tihti ei sattu). aa mirtel teab kõike ja endateada ei jäta miskit. eile tajusin, et nüüd on tuleb end kontrollima hakata. mirtel kakas põrandale ja teatas seepeale "sitt", väga selgelt ja kõlavalt. päris tummaks lõi. seni olime ikka vähe lapselikuma kõneviisiga suutnud neil teemadel vestelda. nüüd on siis olukord konkreetsem. sitt, siis sitt aa tehku vähemalt potti, siis nimetagu seda kuidastahes. aa vot potile ei lähe. kõik nukud, karud ja siilid käivad aa vot mirtel ei käi. istub sekundi ära siis kargab püsti, laiutab käsi ja ütleb "ei ole", minuti pärast toa nurgas küll on. iga kord kui uue paki moltexit ostan loodan salamisi, et ehk on viimane pakk ja siis käib potil. ülehomme peabki uuesti ostma minema, küllap nüüüd küll viimast korda.

mirtelil on sigrid ja mattias

2006-09-19T11:01:00.000+03:00

juba kolmandat nädalat kohtub mirtel nii pea igapäevaselt oma uute sõprade sigridi ja mattiasega. kohtumised on neil millegipärast lepitud just sellistele kella aegdele, et mina juhtun siis tööl olema. seepärast päris täpselt nende toimetusi ei teagi. õhtuti kyll puurin ja uurin mirdi käest, et mis päeval tegite ja mis matu rääkis. vastuseks tuleb ainult "atu, atu", "papud", "utu" ja "suppp". kyllap siis matu pani papud jalga ja kebis tuttu ning mirtel pugis suppi. või mine sa tea.. igaljuhul on mul hea meel, et sigrid ja mattias olemas on. muudmoodi ei kujutaks tööl käimist kuidagi ette.

see ongi mattias (ja piltide autor on krista)

täitsa nagu päris

2006-09-04T08:50:00.000+03:00

nüüd on juba tervelt üks kuu elatud murastes. ja tõepoolest siiamaani pole meil interneti ühendust. eks paistab kaua ma niiiviisi vastu pean. või siis see ploog, vaeseke peab muudkui kurvas üksinduses ilma ühegi uue loota siin passima. see vastu on aga kõik majapidamistööd üsna hästi tehtud, mirteliga mängitud ning isegi raamatut loetud. väike võlu on ikka ka selle arvutinduse puudumises. aga kodu on meil tõepoolest täitsa oma (pangaga kahasse küll), aga hetkelpole ma seal ühtegi pankurit dussitamas ja pidzaamas ringi kooserdamas märganud. seega päris meie pere käsutuses. algul oli ikka susu võõras küll. mõnus avar, aga veidike nagu kuskil hotellis või kellegi pool külas. nüüd, kus kuu on möödas, on ka sõnastuses juba kosta sõna "kodu". mirtel muidugi on end koguaeg seal üsna koduselt tundnud. käib tuustib ringi. lõpuks ometi on niipalju ruumi, kus seigelda ja pahandust teha. tema suureks kurvastuseks on meil kodus liiga vähe asju. puuduvad sahtlid, salapärased kapid.. igaljuhul on mõnus. hommikul lähed oma kapi juurde, otsid sealt kohvi ja siis lösutad oma diivanil ja naudid hommikut. aga nüüd on hommikunautimisega mudiugi kiired lood, sest algas kool ja minujaoks tähendab see jälle tööd...

kaugel murastes

2006-08-22T22:29:00.000+03:00

eks tähelepanelik lugeja on juba ammu märganud, et siin blogis pole viimasel ajal väga tihedat kirjutamist aset leidnud. lugu on nimelt selles, et kena perekond elab nüüd kaugel mägede ja jõgede taga muraste välja peal, kus kahjuks puudub internet. muidugi tundub see naljakas, kuna wifi on ju igas punkris ja putkas. aga vot murastes mitte.
no ja lõpuks tüütas mul, marisel, see blogi tühjus nii ära, et ostustasin ise natuke kirjutada. vähemalt endal on siis õhtuti kena lugeda. eks ükskord saab pererahvalt pikema ja põhjalikuma ülevaate ka. mina kirjutan seda, mis mulle silma on hakanud.
esiteks siis see, et ka meie leevikesega elasime paar päeva muraste residentsis. meie isa oli komandeeringus ning auto teeninduses ning ingrid ütles ühel hommikul, et nüüd tavai, pakkige oma roheline kohver ära ja sõidame. tagasi saate siis, kui vannituba on üle maalitud. nimelt alumise korruse vannitoas valitses mareki jutu järgi kõledus ja külmus. sein ja põrand olid hallid. ingrid siis valis värvid ja mina mõtlesin, jõin veini ning töötegemine nägi välja nii:

töö lihtsamas faasis võis ka proua ise rulli käes hoida ja natukene isegi otsustada, kuhu ruudukesi teha. hiljem asus tööle muidugi suur meister ise ja tulemus sai umbes selline:

teise tähelepanekuna võib öelda, et mirtel tunneb end oma uues suures kodus imehästi. kütab aga mööda tube ja pudistab ja ingrid peseb kolm korda päevas põrandaid. meeldetuletuseks siis niipalju, et residentsis on 170 ruutmeetrit põrandapinda. ja kui mirtel üksi ei jõua, aitab teda keerulises määrimistöös ka sõber leevike.
kolmandaks loodame ja palume kõik koos, et ehk antakse varsti võrguühendust ka murastekanti.

palju õnne!

2006-08-01T00:28:00.000+03:00

palju õnne sünnipäevaks soovivad leena (pildil koos juubilariga), maris, jaak, krista, ketlin, sille, gerta triinu, rutti ja juss koos kahe bandiidiga. eks me tuleme ikka peole ka, aga tänapäeval käib ju kõik läbi interneti, teisiti kohe kuidagi ei saa!

26

2006-08-01T00:06:00.000+03:00

tõesti 26 aastat on möödas sellest, mil minu vanematel algas katsumus minuga hakkama saada ja minust nii enamvähem nitsevoo inimene kasvatada. läks korda. mulle vähemalt tundub nii. erilisi möödapanekuid ei tähelda. peaks, et oskaks mirteli vähemalt peaaegu sama viksiks sirgutada. istun ja nostalgitsen. köök seljataga aurab. päris hull, et oma sünnipäevaks on mingi sisemine jonn sees, et pean ilmtingimata kõik pirukid ja salatid ise valmis keetma. selver ju pakub imelisi võimalusi. istu vaid lauda, nüga-kahvel välja sirutatult ees ja läks. ei, ma vaaritasin. lehttaigen kleepus sadakakskümmend korda laua külge, enne kui tärkasin jahu otsida. maasikad on üsna maitsetud. hilissuviseks maiuseks (nagu müüja neid hellitavalt kutsus) ma neid ei nimetaks. aga tort näeb ilus välja. vanasti mulle hirmsasti meeldis küpsetada. tegelikult rohkem meeldis kuulda neid kiidusõnu, mis sööjate suust kõlasid. marekilt mingeid ovatsioone oodata pole mõtet, seega ei viitsi ma ka pingutada enam. purgisupp ja praekartul käivad ju ka sellisel puhul. paar aastat tagasi planeerisin juubelit ikka pikalt ette, klubituur, pubid, viinad, kitlihõlma all salaveini pudel ööklubi tarbeks. miks ma nüüd seda tümpsu ei ihka.. 26 kõlab endiselt noorelt ja paistab silmale ka üsna kobe. paar kilo siia sinna, pigem ikka sinna, natuke sätendust silmale, paar võõpa ripsmetele, midagi paremat selga ja läheb loosi küll, ma loodan

aa ilus kink on mulle, meile. uus kodu on igati tiptop sisse kolimiseks ja öö veedame kõik murastes...

palju õnne mulle ja teistele tänasel päeval!

otsa sai

2006-07-19T22:05:00.000+03:00

nüüd võib vist ära sõnumist pelgamata öelda, et tissipidu on läbi. aasta otsa maitsvat kraami pruugitud ja nüüd on kõik. otsas veel küll mitte, aa küll peagi lõppeb. mirteli jaoks aga on see kehaosa minust kadunud. varjatud suurte vammude alla. lihtsalt igaks juhuks veel. magan öösel paksus pidzaamas. loodan, et nii see siiski kestma ei jää. igaljuhul on mirtelil veel meeles, et mingit mõnusat jooki sealt sai, eriti kui minu tegevus riietumist meenutab.

viimane kord oli aastase sünnipäeva õhtul. sosistasin mirdile kõrva, et nüüdsest on lõpp. öine matsutamine oli seks puhuks juba läbi. aa tol juubeli õhtul pistis ta tõesti mõnuga, sai vist isegi aru, et peab võtma, mis võtta annab. uinus, suu vaikselt matsumas.. hommikul oli äratus varajane, aga maitsev puder ja atraktiivsed mängud hoidsid mõtted mujal. kuni isegi nüüd mul tundub, et tal ei tule enam pähe küsida. see pidev seljas ronimine ja üürgamine ja riiete rebimine on justkui lõppemas, võib isegi öelda, et läbi

kokkuvõttes oi ju üsna lihtne, aga üksi poleks hakkama saanud. see, et mirtel kaks ööd viljandis vanaema pool laagris veetis, oli suur pluss. vanaema oli suure töö ära teinud ja mul ei sobinud ju ka kõigele käega lüüa ja alla anda. tervet pikka magusa ööd meie mirtel siiski ei maga, roomab mööda tuba uniselt ringi ning aeg-ajalt peab teda pessa tagasi pistma ning luti matsutamiseks suhu pistma. samas mingit tunde kestvat kussutamist pole ka olnud. pealegi nüüd võib õhtuti väikse tikrisiidri lubada, teinekord hommikuni rokkidagi ehk. tissid jäävad uut bandiiti ootama. eks paistab kui kauaks..

meie aastane

2006-07-14T21:34:00.000+03:00

täna siis sai aasta täis. päris imelik, et see nii kähku käis. alles ta oli piske konnapoeg, magas, lebas rahumeeli vaibakesel ja pistis tissi. nüüd trallib ringi, jookseb, müttab, pistaks ka tissi vist kui vaid antaks. kaheksas hammaski tuli suure kisaga juubeli hommikuks. erilist pauku täna siiski ei teinud, plaanitud basseinidisko laureni aias oli üsna jahe, aga siiski vinge. vaatamata kergele vihmale, passisid sõbrakesed suure osa peost märjas liivakastis, leotasid pastlaid ja sokke vihmast vettinud basseinis ning liuglesid mööda veerenni (liumäge) murule. nagu tõelisele partyqueenile kohane vahetas mirtel peo jooksul vähemalt kolm kostüümi ning nõudis kõigi tähelepanu ja staarilikku kohtlemist. lahe on näha seda kasvamise ilu, oskaks vaid alati vaadata..

unelaulu võlu

2006-07-12T21:47:00.000+03:00

olen taaskord avastanud unelaulud. viimati kussutasin ja laulsin õhtuti mirtelile siis, kui ta oli paarikuune. nüüd, kus tiss on läinud, ei tule see uinumise värk meil kuidagi välja. minul muidugi tuleks, aa mirt millegipärast ei taha asjaga kaasa tulla. üürgab mööda tuba ringi, nühib pead vastu patja ja on igati rahulolematu. kaisus juuste sasimine on minevikuteema. aga kui vaikselt sõbrake sülle haarata, jalalt-jalale kiikuda ning vanu mõmmi-uinumuväsinudlind-jne laulud ette võtta, siis juba kolmanda viisijupi järel tibu põõnab. proovisin nii testi mõttes ka reipamaid laule, aga nii kui vähekenegi kõrgem ja kiirem salm sisse tuli, oli mirtelil kohe prauhh luugid valla ja ähmi täis, et kas tõesti mingi pidu käimas ja tema põõnab. aa kui ette võtsin taas vanad tuntud unelaulud, siis oli tulemus kiire tulema. mõtlesin, et ju on vanad unelalud kergelt nõiutud, sest miks muidu mirteli isa, kes pidi täna õhtul kodus natuke tööd rabama, teises toaski nende viisijuppide peale norskama kukkus..

mirteli suvelaager

2006-07-09T22:10:00.000+03:00

juba möödunud teisipäevast on mirtel viljandis. alguses olin ka mina ja leevike oma emaga seal seltsis. aga reede lõunast istusin mina skodasse ning mirtel punasesse leevikese kärusse (sest seal on turvakaar ja see pakub hewtkel talle suurt huvi) ja läksime lahku. mirtel jäi vanaema poole tissivõõrutus - puhke laagrisse. küllap on nii, et kui ema tunneb, et vajab pisikest puhkust, siis vajab ka laps piskest pausi. väsinud mutti pole ju kellegil tarvis. helistasin peaaegu kohe kui olin tallinna piiri ületanud. rahu oli majas. mirtel mängis ja tundis hoovis olevast jahutavast basseinist suurt mõnu. ööunne suigutas vanaema ta õues kärus. ühe jutiga põõnas mirt kaheni. siis lutt suhu pai-pai ja magasid edasi. järgmine kord oli neljast, siis trimpas keefiri. magas edasi. hommikuni. miks siis koos minuga teeb ta seda kõike sadanelikümmend korda?. samal ajal piinlesin mina tallinnas. piima muudkui kogunes ja kogunes. rinnad meenutasid pamela andersoni büsti. hommikul valisin numbrit värisevate kätega, nii kartsin kuulda meeletut nuttu. aga reibas vanaema hääl kummutas mu hirmu. teinegi öö oli ladusalt möödunud. kui pühapäeval autoga õue vuarsin ja ummisjalu tagahoovi last embama tormasin, oli reaktsioon üsna ehmatav ja ootamatu. mirt keeldus mu sülle tulemast. nuttis, hoidis kramplikult vanaema kaelast kinni. kurb pilt oli. aga tuli leida lahendus. pakkuda midagi põnevat (ise ju tahtsin puhata ja mängida). pakkusin oma valusat tissi. sõi ja oli rahul. leppis minuga taas ning naeratas. õhtul panin tuttu viisijuppi saatel. kõikusime jalalt jalale kuni uinus pisike põnn. nüüd magab. võitleb palavusega. ööseks varusin voodi kõrvale liitri vett. vaatame, mis hommik toob. mulle tundub et piim on kuhugi kadunud. igaljuhul enam ei meenuta firguur filmistaari büsti.. vanaema igaljuhul oli tubli (lausa viis pluss), teadmine, et võin teinekordki minna ja olla hetke, annab energiat selles kuumuses reibas ema olla

kahekesi

2006-07-08T09:08:00.000+03:00

seekord siis mina ja marek. viimati olime lihtsalt kahekesi enne mirteli sündi. hiljem oleme küll pisikese tiiru teinud jõulupidude paiku ja ükskord mingil uhkel messil pirita paviljonis. aga nüüd siis terve nädalavhetus. ma olin seda pikalt planeerinud, et mitte üks sekund raisku ei läheks. koristamisest ja suurpuhastusest riidekapis ei tulnud siiski suurt midagi välja. tõstsin kapist ühest riiulist asju teise ja pärast visaksin suurest palavusest kõik siiski ühte nurka. jahedamaid aegu ootama. koos väljaminek oli harjumatult lihtne. tahtsin küll suurt tavapärast tsumadani kaasa haarata, kus varumähkmed, bodyd, lutt jne.. siiski viimasel hetkel suutsin jääda pisikese musta ridiküli juurde. jalutuskäik viis vanalinna. nii uskumatult muhe oli. lihtsalt kepselda mööda munakive, jälgida inimesi ja otsida kohta, kus mõnusalt veini juua ja midagi kerget hamba alla pista. von krahli õu oli kindla peale minek. hea söök-jook-eemalt kostev sofia rubina hääletrenn. vanalinnale järgnes autopesula (omapärane valik, aga see oli mareki soov, vist ka sinise skoda salaunistus) ning kõlab küll läilalt, aga õhtu lõppes mere ääres, kus metsa all jaaniusse piilusime ja varbad vees üle jaheda laine hüplesime.

laupäev oli meil pulm. tegelikult küll käisime hoopis pulmas. abiellusid hoopis teised inimesed. tapvalt palav oli. vaene pruut, kes pikas kleidis vaatamata kuumusele imeilus välja nägi. pulm algas paldiskis panga peal. kiiksain näljase pilguga seda merd. kange tahtmine oli üle serva üks väike kups merre teha. silme ees oli pilt jahutavast mereveest ja mõnusast lainest, meenus autokülmikus olev külm pirnisiider.. siis kui shampust anti, tuli elu tagasi. jahtuav, kosutav. õhtune pidu rahuldas mu tantsulka ja seltskonnavajaduse täiesti. kesköö paiku piilusin telefoni pildipangast mirteli pilte ja meel läks pisut härdaks..

mirtel ise oli viljandis suvelaagris..

kuidas küll

2006-06-28T21:49:00.001+03:00

no tõesti kuidas kõigil see nii lihtsalt läheb. ja mina muudkui jaman ja timmin ja tulemust ei mingit. jutt on tissitamisest. mõtlesin, et 10 kuud las sööb millal aga soovib ja siis hakkan otsi kokku tõmbama. kui ikka jalad juba kannavad, siis pole ehk tarvis terve päeva tissi otsas rippuda. kui päris aus olla, siis tahaks ka ise teinekord vabamalt võtta, väheke õhtu kuskil lõõgastuda. aga pole ju mõeldav, kui semu ilma hea kraamita tuttu ei kavatsegi jääda. võtsime siis leevikese emaga kindla sihi silme ette ja astusime koos raskele teele, mõtlesime päevast päeva põnevaid atraksioone välja. kimasime ühest rannast teise, avastasime üha uusi mänguväljakuid, aga tulemuseks: õla ning särgi küljes hädaldavad põnnid. allaandmine toimus hiiumaal. mõtlesin rahulikult, et ju siis me pole valmis. ei mina ega mirt. aga miski sees annab märku, et pole enam jaksu. eriti kui mõni öö möödub 15 minutiste intervallidega trajektooril oma voodi-mirdi pesa-oma voodi. et kogu lugu hädise avaldusena ei tunduks, siis imestama pani mind just see, et kõik teised, sutsu vanemate jõmmide emad justkui ühest suust väidavad millise imelise kergusega nendel see lõpetamine läks. kas testi on võimalik see, et mingi hetk lõppeb otsa see imeürt või on aeg mil laps ise teatab tänan aitab..

igaljuhul läks tänane päev ilma limpsita. valmistasin ahvatleva värskekartuli roa, ostsin hunniku kodumaiseid maasikaid, mille vastu küll mirt vähimatki huvi ei äratanud. siiski uinus pärast väsitavat vanni ja klaasi kosutavat hapupiimajooki kaisus, sasides ning kakkudes mu uhket parukat. kõik kannatsin ära. näis mis öö toob. samas on ka sutsu kahju. imelik lugu selle asjaga

puhkus

2006-06-28T21:11:00.000+03:00

nagu õigele eestlasele kombeks tuleb jaanipäeva paiku võtta töölt vabu päevi ja põrutada kas maale vananvanemate poole, metsa, mere äärde või kuhugi mujale linnast ära. kuna mul polnud kusagilt neid vabu päevi võtta, tõtt öelda pole ka töiseid päevi võtta, kõik kuidagi ühtemoodi mirteliga sisutihedad ja töökad, siis läheb arvesse hoopis isa töölt priid päevad. seekord, nagu ka varem vabadel võimalustel, põrutasime hiiumaale. seal on meie sõpradel perekond vaskedel mõnus elamine, meile antakse alati uhke merevaatega tuba. peab küll pisut silmi pingutama, aga tubli silm leiab mere siiski üles.

isa puhkus algas juba kolmapäeva pärastlõunal. siis me põrutasime nendesamade vaskede pulma. enne oli üks hoopis teise nimega ja siis üks õhtu mõned tunnid tralli ja substi ongi valmis. perekond. kätlin, reigo, sassu, jeti, matu vased. need viimased pole mitte tulevased jalgpallurid vaid mirteli suured lemmikud: kaks kassi ja jänes. pulm oli hästi tore. ma valmistusin selleks juba jõuludest saati. muutkui mõtlesin ja klapitasin mida selga panna, kuidas juuksed sättida. vahepeal mulle isegi tundus, et hakkan ise abielluma. mirtelile ka meeldis. trallis ringi, tantsis bändi saatel ning lõpuks väsinuna uinus keset möllu oma kärus.

järgmisel päeval, täpselt viimasel minutil saime asjad lõpuks pakitud, kõik autosse ja teele. uus auto on ikka kiire küll, mulle tundub isegi, et kui häda käes siis ta lülitub autopiloodile ja tänu sellele olime ka minuti pealt õigel ajal sadamas. hiiumaal ootasid meid pikisilmi vanad sõbrad, suure heina sees end mõnusasti sisse seadnud, sääsemehed. istusin vaikselt autos ja jälgisin üsna ärevalt nende ahneid pilke mirteli suunas...
et nüüd mitte igat hiiumaal oldud sekundit lahata, võib loo kokku võtta sellega, et mõnus ja muhe oli. lähme teinekordki kui perekond kisakõrisid vastu võetakse. igaljuhul oleme tagasi. isa on jälle tööl. meie mirteliga veedame linnaelu päevi, paraneme sääsepunnidest ja ootame päikest, et kakumäele merre minna

meie kala

2006-06-19T21:34:00.000+03:00

mitte grill kala ega soolaheeringas vaid tegelikult ikka mirtel. aa armastab, isegi võib öelda, et jumaldab sama kohta mis need veeelukadki. nii kui kuskilt on kosta õrna vee solinat, lähevad meie väikse mehikese silmad särama ning varba otsad hakavad kergelt tuikuval sammul kuuldud hääle suunas tatsama. praegu kuuma ilmaga pole sellest suurt lugu. esimese supluse, ummisjalu pea ees loomulikult, tegi mirtel mingi üsna võõra mehe kummivannis. vesi oli kõigest paarkümend nädalat selles tünnis ligunenud ning kõiksugu imelisi elukaid oli sinna omale vaikse ja turvalise kodu leidnud. kuni saabus meie väike bandiit, kes kogu vee pahupidi keeras ja sellest kõigest suurt rõõmu tundis. kisaks läks siis, kui kaasaelajatel jahe hakkas ja väike kala oli vaja bassust välja tõsta.

täna oli hoopis uhke päev, esmiene merine suplus. mirtel ja leena veetsid vaikses kakumäe rannas aega justnagu oleksid nad väiksed vahemere kuurorti kohalikud, sünnist saati vees elanud bandiitosed. kui kellegil kananahka märgata võis, siis oli see leevikese ema.

uus massin

2006-06-15T07:37:00.000+03:00

sellest meie isa tehnika vaimustusest olen ma juba varem kirjutanud. nüüd lõi see taas suure hooga välja. nimelt minu napilt aastane auto tuli ilmselgelt uue ja ägedama vastu vahetada. niikaua ta suskis ja torkis kuni isegi mulle tundus, et küllap on jah uut vaja. samas oli just leevikese perele tsipa suuremat massinat vaja ja nii saigi väike bisnis tehtud. nende kollane kenale pensonärile viimsisse, meie punane meeldivale leevikuperele pelgulinna ja meile uuus sinine. eile kui siis oma uue autoga poeuksest välja tagurdasin, siis see niii kihvt ei tundunudki. polnud tumedaid klaase, et mirdil päike silma ei paistaks, püsikiirusehoidjat polnud ja taga on mingi tiib, mida marek hellitavalt spoileriks kutsub. aga kui keset tipptundi suutsin linnast kuidagi väääga kiiresti välja vingerdada ja maanteel ei saanud arugi kuidas 160km/h sisse läks, siis tajusin auto ägedust.
tegelt pole ka sinisel värvil suur midagi viga, kuigi punane oli armsam.

õues on suvi

2006-06-13T18:29:00.000+03:00

üsna suure hilinemisega on saabunud suvi. loodetavasti ei kavatse see tegelane kohe minema jalutada vaid püsib meie pool vähemalt septembri keskpaigani. mida rohkem päikest, seda kergem on talvel endas enrgiavarusid leida ja igasuguste batsillustega võidelda.
täna oli isegi nii suur suvi, et mirtel võttis jalad paljaks ja nautis kõigi kümne varbaga mõnusat rohelist muru. marssimise sai ta juba selgeks mõne nädala eest. nüüd suudab iseseisvalt end isegi õues püsti upitada ja ei vaja selleks lisa atraksioone. tillukesi tasakaaluhäireid tuleb muidugi aegajalt ette. siis kui käimine veel nii käpas polnud, meeldis mirdile kõige rohkem kiikuda õues. istus aga mõnusasti kiige sisse ja jälgis kuidas tiba osavamad sõbrakesed ringi vantsivad. pikalt seda pidu muidugi polnud. aitas niisama istumisest. paar tundi leevikese käimiskoolis ja olid sammud selged. nüüd on vaja marssida liivakastini, sealt kannapööre ja kiiguni, edasi liumäeni ja mööda kõige järsemat pinda ülespoole. redelistst ronimise jaoks on veel tarvis treenida, kodu trepp on üsna köömes juba. täna avastas mirtel endale uue põneva asjanduse - võrkkiige. nii hea oli maa ja taeva vahel õõtsuda, silmad pool vidukil. neid kõiki suviseid harrastusi sai nautida mirteli täditütre laureni pool, emadele pakuti imehead kooki ja kohvet ning lapsed muudkui marssisid.

meremeeste haigemajas

2006-05-31T13:55:00.000+03:00

mirtel, väike meremees, oli teistkordselt juba haiglas. seekord kimbutas keegi rota teda. ajas iiveldama alustuseks, siis lõi väiksel mehikesel kõhu lahti ja ei lubanud lonksugi vett ega muud vedeliku pruukida. esmaspäeva õhtul tuli vjene naene kiirabi massinaga meile koju ja täitis alustuseks pool tunnikest ankeeti ning siis viis meid haigemajasse, kus järjekordselt kolmveerandtundi veetsime ankeete täites. vaene miridke oli nii hämmingus, et isegi nutt ei tulnud enam peale. lõpuks, vaevu enne südaööd, oli torkimsed torgitud, tilguti külge pistetud ja võis jääda tukkuma.
hommikul teatas arst, kes oli väga meeldiv ja täiesti puhastverd eestlanna, et analüüsid näitasin nälga ja vedelikupuudust. nüüd siis kütsin mirtelile pudelist, tassist, nokast muudkui vedelikku. ja muidugi õnneks oli meil veel alles tiss, seda sõi ta isukalt. haiglas polnudki teab mis hull, aga igavus ajas mind hulluks. mirtel enamus aega tukkus ja lõõgastus. polnud ju mahti lektüüri kaasa tarida. palusin siis medõelt ajakirja, kui ta magavale mirtelile tilgutit pani, mille peale ta vastas:"kjaks tjundi ljaheb", kordasin siis teise nurga alt veel, et ehk leidub mõnd zurnaali olema (peaks ju arusaadav olema), proua naeratas ja noogutas, poole tunni pärast saabus veepudel käes. tegelt kulus seegi marjaks ära. lõuna paiku, kui olin juba näljast nõrkemas, saabus akna taha leevike oma emaga, kes olid kokku pannud kena dsumadani: mirtelile mänguasjad ja emale mmm kohv vanilje siirupiga ja igasugu maitsvat kraami. tänane öö läks kuidagi ruttu, lootus, et hommikul kohe koju saame andis jõudu magamiseks. kui ikka kolmveerand päevast voodis vedeletud, siis õhtul und kuidagi ei taha tulla. hommikul oli mirtel justkui ära vahetatud, küllap rotal hakkas igav ja läks kuhugi mujale. loodan, et mitte mõne meie beebikooli lapse juurde. ehk leidis hoopis mõne paha päti.

tasa ja talgu (mõned vuugipildid veel)

2006-05-29T15:59:00.000+03:00

onu kall peaaegu vuukimas (või siis pruukimas)

liisu, birx ja tsill meie rõdukohvekus

reigo ja uus grill

vuuk, grill ja tsill

2006-05-29T15:36:00.000+03:00

meil oli eile justnagu mitteametlik talgupäev. algas täiesti tavalise hommikuna, ma poleks uneski osanud näha, et pool päeva rügan tööd teha. läksime mirteliga rohkem moe pärast maja peale kaasa. mul suur kohver värvinäidistega kaasas. istusin nigu kunstnik igas toas ja kaalusin küll nii ja naa pidi neid värve. mirtel muudkui norskas õues. kahjuks said värvid valitud ja kuidagi narr tundus kõik marekile kaasaostetud pirukid hinge alla pista ja niisama päikse käes terrassil magavt last piluda. pakkusin siis muuseas välja, et ma võin ise vuukida. ma vaatasin seda maria vanaisa saadet internetist kordusena, kus õpetati vuukima. tundus imelihtne olevat. marek natuke juhenadas ka mind. ta vaatas küll kahtlustava pilguga, kui ma kummilabidas käes ja ämber vuugiga asusin wc põrandal ähmiga tööle. värseklt oli ju minu trepiüritus meeles. aga vot seekord ei olnud plaaniski alla anda. töö lippas hirmsa hooga. mulle kohe meeldis vuukida. õhinaga asusin ka ülemise korruse vannitoa seina kallale. aga mirtelile, kes oli just ärganud see niiväga ei meeldinud, et ma kogu tähelepanu seinale pühendasin. ta küll üritas kättpidi ämbrisse ronida, plaatimisest järelejäänud nööri mööda tube laiali vedada, aga kokkuvõttes tuli mul siiski töö kõrvale jätta ja mirteliga tegelema hakata. õnneks saabusid just ootamatud-kuigi-samas-väga-oodatud talgulised. kaasas grill ja õllepudel. onu kall sai kohe vuukima pandud, kätu pesi seinu ja kohenads vuugivahesid ning liis ja birx täitsid lapsehoidja kohustusi. peagi tossas grill. meie esimene ametlik õhtusöök magamistoa rõdul võis alata. päis mõnus pühapäevak. vuukida jäi veel küll oma poolteist seina, aga tulemus on juba praegu vaadates vannikiskuv..

mina ja põrand

kätu ja sein

remondimehed

2006-05-23T16:14:00.000+03:00

meie muraste maja edeneb kõrvaltvaataja pilgu läbi vist hirmus aeglaselt, aga tegelt lähebki aeglaselt sest, mis kaua tehtud, see kaunikene. marek andis mulle ka ülesande, mille ma vastuvaidlemata vastu võtsin. trepp tuli katta papiga, et maalrid ja üles-alla traavijad seda ära ei äestaks. see on ju köki-möki. papp siuh maha, teip külge ja valmis. läksin kohale, mirtel magas terrassil kärus mõnusalt. ja pusisin ühtviisi ja teistviisi. no ei saa. see papp ei jää sinna. küll libises ära, teip ei jäänud külge ei trepile ega papile, nõme teip üldsegi läks kogaeg pusasse ka. õnneks ärkas mirtel ja ma pidin koju tulema. marek pani kenasti põrandakütte ära ja tuli ka koju. selline pilk, et ma lihtsalt pidin uuesti üritama. eile siis. ma mõtlesin ja kaalusin kõik variandid läbi, läksin kohale ja paigaldasin kõikidele astmetele peaaegu korrektselt papi. nüüd tuleb lävepakkudele ka panna. huh.

marek töötab moodsate ehituse tunkedega

ja minu plaasterdatud trepp

tipa-tapa vaata papa

2006-05-23T16:04:00.000+03:00

vot vot. tipa-tapa otsustas mirtel astuma hakata. mitte üldse ummisjalu tormates vaid tasa ja targu sammudes. astub sammu ja peab aru. astub teise ja piilub, kas ikka kõik märkasid. iga päevaga järjest rohkem samme. ma üritasin ikka ahvatleda teda roomama, aga ülevalt avanes parem pilt. mööda lauaäärt ei jõudnud nii ruttu, pealegi igal pool polnud ju lauda võtta. alguses ma isegi ei uskunud, kuidas ta keset tuba järsku on ja siis juba kapi juures. nojah kõik ta sõbrad juba astuvad. isegi ema ja isa ei rooma mööda kodu ringi. miks siis tema peaks.
nüüd õppis veel mõne kasuliku sõna ka. täna leevikese sõimes olles korrutas leevike muudkui "tita" ja nii kui autosse saime, et kodu pole sõita lasi mirtel terve tee täta, täta, täta. kasulik sõna ju. suudaks mina ühe aastaga poolt nii paljugi kooli asju ära omandada, kui mirtel selle aastaga on uusi asju õppinud, oleks päris tubli tulemus. kahjuks tiksub 3lk referaadi koostamise kell juba lõpuminuteid, aga tittellehest pole ma kaugemale saanud. kusjuures tiitellehte tegin ka kaks õhtut. et ilus oleks ikka

terror

2006-05-23T15:41:00.000+03:00

tänane päev tundus küll täielik unistuste teisipäev. kõigepealt see kaunis ilm õues. vihma rabistas nigu oavarrest. plaan, selleks ajaks kui ma koolis tundi annan mirtel akna taha põõnama panna, ebaõnnestus. seega marssisin mööda ujulat, mirtel puusa peal. nii kui sekundiks maha panin, et puudujaid märkida, lidus mirtel ummisjalu basseini poole. ja kus alles sai vihaseks, kui ma ta napilt enne vett kinni krabasin. huh tore, et leevikse sõimerühm olemas on. viimaseks tunniks viisin mirteli sõime. istusid leevikesega, õppisid korke purkidel lahti-kinni keerama, sõid hirmsa portsu putru ja kui tagasi jõudsin olid mõlemil põnnil suud kõrvuni ja moodsad soengud peas.
tundus juba, et hakab ilusaks minema. ilm ja meeleolu. leevikese emalt väljapressitud kass arturi kook tegi kõik meeled magusaks. otsustasin kodus ka teha. veids vähem iirist panna, aa muidu sama maitsva. poes. hunnik kaupa korvis. ja oodatud lause -isvinijte, arvjel polje nii palju rjaha. no kuidas ei ole. vähemalt 500.- peaks ju olema kõigi arvutuste kohaselt. kappasin pangaautomaadi poole, et viimased säästud välja võtta ja ehk siis ainult iiriskommidki osta. mirtel oli juba päris pahane. no kaua võib üks ema poes tuuritada. automaat ei aksepteeri kaarti. mismõttes ei aksepteeri. no ei võta vastu. sülitab välja nagu halvaks läinud viineri. oeh. õnneks möödus mirteli onu tanel. kes lahkelt oma sajalisi luhvtitas. poekott kena venelanna käest päästetud. koju
peaaegu kõik. aga ei. täna sai teha broneeeringut jaanipäevaks hiiumaale minekuks. meie sõbrad lähevad. vot jäime hiljaks. tuli välja, et nii kui kell lääb südaöö tunde, tuleb kohe arvuti avada ja broneerida. muidu on lootusetult hilja. jummel jummel.
õnneks lubas marek, et viib mu täna maja peale tolmust põrandat pühkima. see pidavat närve rahustama.

mirteli ema ja leevikese ema..

2006-05-17T21:21:00.000+03:00

..on suured sõbrad. see tutvus sai alguse ram koolist, kus prouad õpetajatena leiba teenisid, enne plikade sündi muidugi. mirteli ja leevikese ema siduv joon on huumor. eriti meeldis neile väikest nalja visata koolis. ja põhiliseks ohvriks oli kooli infoboss. mitte üldse paha pärast, aga temaga lihtsalt sai koguaeg nalja. koolis oli meie naljategemine kõigile teada, isegi nii teada, et kui üks talv läks lastega rootsi sõiduks, siis üks õpetaja pelgas meiega koos rootsimaale tulla. väitis, et teised õpetajad olla talle kaastundlikult õlele patsutanud, kui kuulsid, et meiega reisule läheb. eks nalja seal reisul ju ka sai. pistsime kaasatulnud õpetaja stressei raviks pallimerre, tutvustasime talle kuulsat viiludajat ja lõpuks teatasime kurva häälega sellest kuidas me kuidagi paadi peale ei jõua ja ta kapteni jutule läheks, et natuke väljumist edasi lükata.
mirteli ja leevikese ema on ka väljaspool kooli igasugu vimkasid visanud, hommikutundideni noku klubis kultuurset õhtut veetnud ja ühel suvel isegi tõsist huvi mere ja paandinduse vastu tundnud.
nüüd on meie ühiseks huviks imekobel hoopis mirtel ja leevike. nende sõbrakestega mängimine, riidesse toppimine, jälgimine ning igasugu muud põnevad põnnidega seotud tegevused. imelik, et huvi igasuguse tantsulka järele on täiesti kadunud. hoopis mõnusam on kõik päevad kuskil mänguväljakutel, beebipoodides või hubaselt üksteise pool kohvitamas viibida. teemasid, millest rääkida ikka leiab veel ehk mõned aastad, tore on näiteks väikese huumoriga prisma läbi isade tegevust teisele perele valgustada. huumor pole meid õnneks maha jätnud. vähemalt omavahel saab meil nalja kõvasti. kahju, et mõned aru ei saa ja iga toolilt maha potsatamise peale kohe vihastavad.
peaks, et mirtelist ja leevikesest ikka ka head sõbrad saaks. päris imelik oleks kohvetada kui üks jõmm ühes nurgas mossitab ja teine teda kapi tagant käbidega loobib

meist koos pole kahjuks ühtki pilti. peab ootama kuni poiskad fotograafia võlud avastavad, siis hakkame meie muudkui poseerima.

meie oleme viljandis

2006-05-04T17:44:00.000+03:00

juba pea nädalakese. ja oi küll on mõnus. mõnus on istuda oma aias ja sutsu päikest laubale lasta. mõnus on pärastlõunal maja ees trepil kohvetada. mõnus on mirtelil õues tukastada. mõnus on mirtelil õues mängida ning mullas väheke rohida ja kobestada..
aa huvitav mis sest mõnust siis saab, kui aeg jälle tagasi talinna minna. muraste majaga läheb veel aega. ehk mirtel ei harju selle õues mõnutamisega nii ära, et on nõus ka mustamäel korteris silmad vahel kinni lükkama.
viljandis on isegi mänguväljakud olemas. algul pealgasin, et just avastasime õues kiikumise võlu kui juba enam ei saa. aga tõesti. ma leidsin neid kiigukohti isegi mitmeid. üks on viljandi järve ääres. hästi armas ja mitmekülgne. ning peale minu ja mirteli pole seal rohkem lapsi näha olnud.tundub, et viljandi mammad on mugavad ja ei viitsi sinna alla ronida, sest pärast peab ju üles tagasi ka saama. me käime autoga seal.
ei tea kas nüüd just seost otsida viljandiga, aga mirtelile on kallale tulnud jonn. kohe tõepoolest päris jonn. siuke mis ajab mirteli näost puanseks ja krigistab tema viite hammast. see jonn kargab välja siis kui ma meenutan mirtelile, et lillevaasi pole paslik ümber lükata või, et heaks tavaks pole juhtmeid lutsutada. tundub,et minu selitustööst saab ta kenasti aru, sest igakord kui ebapopulaarse tegevuse juurde jõuab, siis piilub vilksamisi minu poole, millal keelav sõna tuleb.
vanaemaga on neil muidugi omad mängud. sellised mida keegi teine järele teha ei oska, ega jõuakski. söömine käib sellise vigurtantsu saatel, pole siis imestada, et tallinnas ampsugi suhu ei lähe. huvitav kas peame vanaema ka tallinnasse ümer kolima või siis ise tihemini viljandis resideeruma.
igaljuhul jääme veel siia. nädal kindlasti. pühapäeval saabuvad ka leevike ja tema ema. oi siis läheb mölluks. tuuakse liumägi ja liivakst puha kohale.

spordimehe päevaraamat

2006-05-02T21:05:00.000+03:00

minu sihikindlus ei taha kuidagi sihile viia. mirtel on õnneks vabanduseks kohe varnast võtta. see jõusaalis rügamine koos lapsega ei olnud ikka maailma parim lahendus ja kui õues sirab kuum päike, siis on üsna suur patt kuskil saalinurgas kange kergitada.
nüüd siis on mul jalgratas. sellega võib sõita vabas looduses nii päiksega kui ka päikseta. vabandusi pole ka võtta. vanaema on valmis mööda viljandit lapsega kimama. mingu ma ja ainult vändaku. võtsin paar päeva hoogu. hirmus tuul oli õues. aa siis pistsin mareki suusapluuse selga ja tirisin oma uue ratta õue. ossa raks kus see on alles massin. ma isegi kahtlustasin, et marek on mulle mingit sorti mopeedi ostnud. ma väntasin kodu juures hoo sisse ja siis muudkui sõitis ise edasi. mäkke tõustes tuli jälle natuke vändata. aa isver kui mõnus oli. pärast sääremarjad kergelt surisesid. esimesel korral lõi spidomeeter 8.6km ette.
täna nii ei viitsinud minna. peesitasin diivanil sel ajal, kui minu ema mirteliga jalutas. aa siis tulid süümekad kui viies küpsis põske kadus. ajasin aga dressi selga ja ratta sadulasse. istuda kohe ei kannatanud. mõne aja pärast tunne leebus ja sõit võis alata. tuul oli erakordselt vinge. vanasti ma ootasin tuuliseid päevi, et merele surfama minna. nüüd tahaks aga sooja ning malbet ilma. siiski tegin kahtlasele linnaosale tiiru, maanteel sutsu ja oh imet 8km nigu libsti sõidetud. homme jälle, alla 8km nigu ei passiks. ehk õnnestub 10 juba ette saada

mirteli isa uus soeng

2006-04-25T22:53:00.000+03:00

käisime mirteli isaga täna koos juukseid lõikamas. no loomulikult ei käinud me seal niisama, vaid valmistusime uhketeks pulmadeks, kuhu meid suvel kutsutud on. tegime siis niiöelda soenguproovi täna ära. mul niisama natuke kammiti ja punuti aga marekile tehti ikka korralik soeng. algul oli pisut harjumatu, aga tegelikult võib öelda, et tema äsja kasvanud vuntsidega läheb uus frisuur päris hästi kokku. esialgu natuke torgib, aga küll harjub......

õues

2006-04-23T09:48:00.000+03:00

nüüd on siis vist päriselt kevad. ilmad vähemalt hakkavad kuidagigi moodi seda meenutama. ükspäev sõitsime harku järvest mööda, üks hasartne surfaja tegi jääpurjetamist, kaks päeva hiljem teine veelembeline tüüp juba sõudis. jää oli kuhugi kadunud. kogu järvelt.
möödunud kevadel istus mirtel kõhus, mina jalutasin ja nautisin ja ootasin. see kevad on aga õues hoopis uued teemad. pop koht on mänguväljak. mitte, et mirtel seal veel midagi väga teha oskaks, aga teisi lapsi piiluda ja oi jummel kiikuda. vot see viimane ajab meie mudilase lausa pööraseks. ta võib lausa lõputult kiikuda, mul on juba vaatamisestki süda paha, aga kui üritan teda kiigelt maha vötta, siis järgneb sellele meeletu kisa. eile avastas ta ka liumäe. ennem olime küll paaril korral katsetanud, kuid eile tajus mirtel selle võlu. ikka uuesti, uuesti oli vaja teda sinna otsa tõsta ja jälle viuhh alla. samas mulle meeldib see, et õues rohkem uudistame, mängime, tutvume ja siis toas magatakse. see annab endale natuke vabadust..
..vabadust, et leida aega triikimiseks, koristamiseks, söögi tegemiseks, õppimiseks. aga see selleks. vähemalt on õues nii mõnus.